Kuidas leida tasakaal ja mitte minna keskkonnasõbralike püüdlustega hulluks?
Kuigi jäätmeteta elustiili rahvusvahelises maailmas paistavad silma eelkõige need, kes tekitavad ainult purgi prügi aastas, siis minu elu nii roosiline pole. Ja arvan, et see on okei. Kuna mul oli siin vahepeal meedias 15 minutit kuulsust, mis nüüd on vist möödas, tundsin end väga pinges, kui läksin korterikaaslaste prügi välja viima, noormehega koos poodi, kust ta šokolaadi ostis, või sõbranna tõi mulle kogemata topsikohvi. Äkki naabrid tunnevad ära? Või koolikaaslased vilistlaspeol arvavad, et ma olen kahepalgeline? Mul oli poes olukord, kus võõras inimene tardus ja vaatas mulle nii sügavalt silma, et lugesin sellest välja äratundmist. Leian, et jäätmeteta elustiili inimesed ei peaks tundma sellist plastikuärevust (sõnakasutus Nullkulu kunagisest Instagrami loost).
Ilmselt tuli pinge sellest, et ma ei taha olla see, kes valesse olukorda sattudes jäätmeteta elustiili kuvandi ära rikub. Aga fakt on, et igaüks saab selles elustiilis minna vastavalt oma oludele ja eelistustele teatud sügavusteni. Ostan pakendatud taimset piima ja kokkuvõttes on see oma ökoloogilise jalajälje poolest isegi parem kui pakendamata kohalik lehmapiim. Tegelikult on pea iga mu tegevus ammu läbi mõeldud. Näiteks, kui mõni jäätmeteta elustiili elav inimene pühib käed pärast pesemist pükstesse või kannab kotis kogu päeva niisket rätti (loe: bakteripesa), siis mina kasutan väljas olles ikkagi paberrätte - hügieen on tähtis. Niisiis, kui sul on mingisugused asjad, mida sina enda olukorras ei tee ja sinu prügi ei mahu purki, siis see on okei. Tegelikult loeb ju see, et tarbiksime teadlikumalt ja tekitaksime vähem prügi: meil on sama eesmärk. Peaksime oma püüdlustes lugema võite, mitte tekitatud paberrätte ja piimakartonge. Tead, mitu õhukest kilekotti ma täna FreshGo-st puu- ja juurvilju tellides säästsin? Kaheksa! Ja kogu mu nädalamenüü on elukaaslasega paigas. Kas pole mitte positiivne?
Veel, kui sul on siiras püüdlus kuidagi oma tarbimisvalikutega maailma paremaks muuta, siis tuleks keskenduda korraga ühe asja tegemisele. Kui hakkad korraga pakendivabaks, veganiks, sööma ainult mahedat ja kohalikku, tarbima ainult eetilist moodi ning vältima transporti, muutub elu liiga keeruliseks ja alla andmine terendab silme ees. Tihti unustavad inimesed teisi päästa püüdes, et esmalt tuleb ikka ennast vee peal hoida. Kui ise pinnal oled, siis oled ka parem heategija. Kindlasti puudutan muidugi edaspidigi ka teisi keskkonnateemasid. Arvan, et mida tahes hästi põhjendatut sa ka ei teeks, et olla keskkonnasõbralikum tarbija - respekt. Keskkonnateemad ongi keerulised ja kuskil paneme nii kui nii pange.
Samas, päris loorberitele ei tasuks puhkama jääda. Arvan, et meie tarbimiskultuuris on palju asju, mis on tegelikult natuke... hullumeelsed: näiteks, minu kunagine regulaarne harjumus osta plastpudelites maitsevett või teiste harjumus osta 2€ topsikohvi nii, et pärast on piinlik kulutatud summat vaadata. Millisel päeval ma päriselt ka üllatun, et ma olen inimene ja vajan elamiseks vett ja süüa? Kohvivajaduse osas olen endal ülikoolis lubanud vahel üllatuda, sest meil on tassid ja lisaks 0,7€ topsikohvimasinale üks poolsalajane musta kohvi 0,2€ eest serveeriv automaat.
Hiljuti küsis mult üks vahva härrasmees muie suul: “Sa oled natuke ekstreemne ilmselt? Oled?” Kui me räägime rallisõitudest või langevarjuga hüppamisest, siis jah. Aga kui hoopis jäätmeteta elustiilist, siis endale nii enam pärast rohkem kui aastat seda elustiili ei tundu. Põhiliselt on mu tegevus mitte osta ega tuua koju asju, mida ei vaja. Olen andnud ära asjad, mida ei vaja, Veel, võtan söögi-joogi üldiselt kodust kaasa. Jäätmeteta elustiili eesmärk ongi lihtsus ja sõltumine vähemast. Mida mugavamaks ja lihtsamaks selle teha suudad (nt FreshGo-ga toidu pakendivabalt tellimine), seda parem. Algsest uurimistööst muidugi ei pääse.
See, et ma meie juustu, saia-leiva, liha, maitsetaimed ja kuivained korra nädalas (kui sedagi) oma pakendisse ostan, on asi, mida meie vanaemad tegid ka. Kas nad on nüüd ekstreemsed, et hapukoort oma purki ostsid? Olgem ausad, vanaemal on vast pigem veider vaadata, et mingi Liisa sellega nüüd meediasse pääses. Aga mul on hea meel, et see jälle kõneainet tekitab.
Oma tegemistes rakendan terve mõistuse printsiipi. Ühelt poolt, kui tudengiürituselt jääb üle korralikes kogustes pakendatud toitu, siis viin selle hoolimata pakenditest koju, sest pole vaja toitu raisata. Pakendid on tekkinud minust sõltumata. Teisalt, mõni ekstreemsus on jällegi mõistlik. Kirjutasin aprillis meie korteriühistule kirja, kus palusin soetada meile biojäätmete prügikast. Kui me biojäätmeid olmesse pistame, siis ei saa ju potentsiaalselt ümbertöödeldavaid materjale kasutada. Lisaks, biojäätmed ei saa olme vahel laguneda, mistõttu tekib kasvuhoonegaas metaan. Paar e-maili ning kast saabus meile oktoobri keskpaigas! Rõõm! Ooteaja sees panin aga biojäätmed naabrite biojäätmeprügikasti, sest neil sorteeris biojäätmeid ilmselt vaid üks inimene ja kast oli alati umbes 5% täis. Sain ka nüüdseks eksnaabrilt kinnitust, et keegi sinna väga midagi ei pane. Kui me nüüd natuke mõtleme, siis nende tasutav rahasumma sellest ei muutunud, aga rohkem biojäätmeid saab ära kasutatud. Vahel tuleb lihtsalt mõelda natuke sisulisemalt kui “nii ei tehta”. Pooltühja biojäätmekasti sorteeritud jäätmed on suurem väärtus kui kellegi territooriumitunne.
Maailmapäästja tasakaal = rõõmus meel + konkreetsed sihid + lahkus enda vastu + lihtsus + terve mõistus
4 vastust
Võiksin sulle privaatselt kirjutada, aga arvan, et see on teema, mis tuleks kasuks kõigile. Pean end üsna mõistlikuks tarbijaks, kuigi ilmselgelt on pikk tee veel minna ja see on ka okei. Viimasel ajal on mind aga eriliselt huvitama hakanud just eetilise moe teema. Minimalism on juba ammu otsaga ka minu kappi jõudnud, aga alati on ju arenemisruumi, eks. Soovitan kõigil vaadata mõnd suvalist dokumentaali kiirmoest ja seejärel oma kapis väike "Made in ..." tuur teha. Päris kurb hakkab. H&M on ju teada-tuntud teema, aga ka kallimad ja kvaliteetsemad brändid keedavad tegelikult täpselt seda sama suppi kokku. Leidsime elukaaslasega kahe peale kapist ainult kolm Euroopas toodetud riietuseset ja vaid üks neist oli nn lääneeurooplane. Ma tahan öelda seda, et jah, esimene samm on oma riidekapi sisu ette võtta ja hoolega mõelda, kui palju riideid meil päriselt vaja on, aga sealt on veel pikk ma minna. Ma olen alati eetilise moe teemat pmst teadlikult ignoreerinud, kuna tõesti, enamik eestlasi ei saa seda esmapilgul endale lubada. Tundub täiesti ebamõistlik kulutus. Aga äkki on hoopis nii, et minimalismi + eetilist moodi ühendades mahub see ikkagi ka tavalise eestlase (ja äkki ka tudengi) eelarvesse? Ma ei tea. Liisa, mis sa arvad? Üks võimalus on muidugi taaskasutus ja kaltsukad, aga kui ma tahaks mõnikord ka uusi riideid, mis on ausal teel toodetud ja kvaliteetsed? Kas sul on ka sellest tööstusest teadmisi, mida meiega jagada? Linke? Brände soovitada? Kogemusi? Ehk saad siit mõtteid tulevikuks ja mõneks järgmiseks postituseks. :) :) NB! Kui keegi mind ära tunneb ja kunagi siiski H&Mis kohtab, siis palun mul pead mitte maha võtta!