Ma ei kavatse enam kunagi küpsetuspaberit osta - ehk kuidas jäätmevabadus aega säästab

Kuna inimesed on väga erinevad, siis on ka need “ilmselged” asjad erinevad. Ma polnud kunagi näinud, et keegi küpsetaks ahjus midagi silikoonist matiga enne, kui tuttav mulle seda võimalust mainis. Samas olen oma elus näinud jällegi sellist keskkonnasõbralikku käitumist, mis võib-olla mõnele teisele jälle üllatuse või uue harjumuse tekitamisena tuleb. Ja selles pole midagi halba. Usun, et kui Bea Johnsoni “Jäätmeteta kodu” Eestis välja tuleb, siis kõik saavad mulle sarnaselt avastada, et pole need lihtsad soovitused nii ilmselged ühti.

Hiljuti rääkisime ühe teise jäätmevabaduse poole pürgiva neiuga ligi 50 inimesele jäätmevabadusest. Rahvas vähemalt näis väga huvitatud, arutles aktiivselt kaasa ning säravate nägudega inimesi jäi hiljemgi meiega vestlema ja küsimusi küsima. Ruum oli äärest ääreni kuulajaid täis ning hea on tõdeda, et ka teised esinemised on alati peegeldanud suurt huvi selle teema vastu. Nii tore, kui saad jäätmevabadusega inimestes elevust tekitada.

Publikust kerkis üks väga asjalik küsimus, mis kõlas umbes nii: “Kas on mõtet sellega üksi tegelemisele nii palju aega kulutada, kui suuremas plaanis jääb see panus üsna väikeseks?” Olen sellele küsimusele ka varem vastanud oma blogis kirjutise “Miks võiks püüelda jäätmeteta elustiili poole?” all. Küsijale põhjendasin aga ühe inimese mõju sellega, et kui paned n-ö jäätmevabaduse prillid pähe, siis saad aru, mis on mõttetu ressursikulu, mis vajab ühiskonnas muutmist ning saad midagi ette võtta. Tõin näiteid, kuidas pakendivaba kogukond on (korduvalt) pelgalt ühe inimese initsiatiivil palunud tuntud poodidel vähem pakendit kasutada ning see on töötanud. Või kuidas kohvitopside teemalisele arutelule on järgnenud keskkonnasõbralikumaid alternatiive toetavad kampaaniad tanklakettidelt ja kohvikutelt - me ei tea, kas siin on seos, aga igatahes oli aktiivne arutelu inimeste seas enne ja muutused pärast. Rääkisin ka sellest, kuidas ma ei pea oma lähedasi ja tuttavaid kuidagi survestama, vaid nad tulevad ise küsima, kuidas midagi paremini teha ning võtavad ise muutused omaks.

Kuigi alguses tuleb selle elustiiliga alustamiseks natuke uurimistööd teha, siis käime oluliselt vähem poes süüa ostmas ja kulutame sellele vähem aega. Iga kord, kui saavad otsa ühekordsed raseerijad, tampoonid, hügieenisidemed, küpsetuspaber, toidukile, ühekordsed nõud, ühekordsed vatitupsud, salvrätikud, prügikotid, majapidamispaber ja kõrvatikud, tähendab, et peab kulutama eraldi aega, et minna poodi neid ostma. Oma raskelt teenitud raha (ja aega) kulutatakse millelegi ülimalt mõttetule, investeeritakse prügimäele. Siis tuleb need asjad, mis võtavad korduskasutatavatest oluliselt rohkem ruumi, ilusti ära panna, et segadust ei tekiks. Lisaks peab kõigi nende asjade võrra rohkem prügi välja viima. Seega, kas need ikka säästavad aega ja on kiired lahendused? Parem on mõelda nutikalt läbi, millest võiks loobuda ning milliseid korduskasutatavaid alternatiive võiks kasutusele võtta.

Mitte loomaks illusiooni, et istun kodus ja tegelen ainult jäätmevabadusega, ütlesin ausalt, et töötan mitmel töökohal, olen mitmes organisatsioonis vabatahtlik ning lõpetan ülikoolis magistrit - ehk siis ma ei erine ses osas oma tutvusringkonnast. Jäätmevabadus on tegelikult väike, kuid oluline osa minu elust. Mis puudutab suurt hõivatust, siis plaanin nüüd küll igatahes vabamalt võtta ja oma koormust see aasta vähendada, et nautida ajasäästu, mida selline eluviis võimaldab, oma lähedaste seltsis. Igatahes on mul targemat teha, kui poes küpsetuspaberit ja muud taolist ostmas käia. On vabastav mõelda, et ma ei kavatse seda enam mitte kunagi teha.