Minu hiljutised rohelised võidud

Mõne nädala eest nägin võimalust kandideerida Pioneers into Practice keskkonnaekspertide praktikaprogrammi. See sisaldab e-kursust, koolitust, grupitööd mingi kindla keskkonnaprobleemi kallal ja 4-6 nädalast praktikat Eestis või välismaal. Mul on ammu olnud plaan end psühholoogia õpingute lõppedes rohkem nendel teemadel harida. Ma ei taha olla lihtsalt kätega vehkiv aktivist, kes “õpetab teisi oma blogis elama”. Tahan olla see, kes mingisuguseid süsteemseid muutuseid kõrgematel tasanditel ellu viib, kuid selleks on vaja juurde õppida! Kandideerida võisid nii need, kellel on vastav haridus kui ka need, kellel on töökogemus. Viimase kriteeriumid tulid väga napilt täis ning otsustasin siiski kandideerida.

Praktikaintervjuu toimus kaunis merevaatega kontoris. Meid pandi grupiga ühte ruumi istuma ning meid intervjueeris kolm inimest. Kogu grupp pidi alguses samadele küsimustele vastama. Kuulasin suure huviga, mida kõike teised teinud on ning kuidas nemad on samuti keskkonna osas kirglikud. Muide, mitu neist olid mulle tuttavad: Teeme Ära pikaaegne korraldaja, endine töökaaslane ja Lätist siia kolinud daam, kes peagi rajab Tallinna pakendivaba poe, kellel on 10-aastane kogemus ning kellega oleme Instagramis lobisenud. Üks noormees neist on pikalt keskkonnateemasid õppinud, üks naine kümme aastat päikesepaneelidega töötanud ning üks  neiu korraldanud suurt kunstilaagrit lastele.


Mul oli nii hea meel nendega kohtuda ja neid kuulata. Nad kõik olid väärt praktikakohta selles programmis. Lisaks meile oli ka teisi kandidaate ning öeldi, et me ei kurvastaks, et kõiki ei valita, kuna kandidaate on rohkem kui kohti. Mina tahtsin seda kohta, sest tahan targemaks saada, praktilisi kogemusi ja kontakte. Kuigi ma oskan ennast intervjuul hästi esitleda, küsimustele kenasti vastata ning ka mu CV pole päris tabula rasa, lahkusin tundega, et mind ei valita. Enamus asju, mis ma teinud olen, on seotud kirjutamisega, aga mul pole keskkonnaharidust ega pikaajalist töökogemust ses vallas. Kõik, mida tean, olen õppinud ise. Vastus pidi saabuma samal päeval, aga neil läks kauem aega. “Miks nad peaks sulle kirjutama hiljem, kui sind valiti? Valitutele kirjutatakse esimesena. Ole valmis, et sa ei saa seda kohta.” arutlesin endaga. Järgmisegi päeval käisin koguaeg postkasti kontrollimas. Lõpuks leidsin õnnitluskirja ja ma kiljusin üksi oma korteris, sest ma tõesti ei oodanud positiivset vastust. Nüüd osalen juba e-kursusel! Ma olen nii rõõmus!

***


Sel nädalal olin üks heategevusliku Tervisekohviku korraldaja, mille idee kolm aastat tagasi välja mõtlesin. Seda korraldavad korporatsioonid Amicitia ja Sororitas Estoniae. Ürituse eesmärk on tutvustada Tudengipäevadel kõigile külalistele tervislikke toite ning koguda raha mõne heategevusorganisatsiooni jaoks. Sel aastal annetame 50% tuludest Tallinna Lastehaigla Toetusfondile. Nagu ikka oli enne üritust mure, et kas tuleb piisavalt inimesi jne. Üritusel käis enam kui sada inimest ning me saime sellega väga hästi hakkama.


Me ei korraldanud seda üritust siiski päris pakendivabalt. See oleks mult nõudnud oluliselt suuremat ajaressurssi, et teisi koolitada. Kuid me kogusime linna pealt purke ja karpe, millega soovijaile toitu kaasa müüsime. Meil õnnestus saada nii palju kasutatud Vapiano karpe, et saime neisse kõik suuremad asjad müüdud. Kaval mõte oli salatid kohe purkidesse serveerida, sest see nägi päris stiilne välja. Kindlasti teeme seda ka järgmistel aastatel ning soovitan ka teistel kodu- ja koolikohvikute korraldajatel nõnda toimida.



***

1. mail algas Eesti Blogiauhindade hääletusvoor. Ma ei oska aimata, kuidas mul läheb, aga see tähendaks mulle nii palju, kui Uustulnuka kategoorias võidaksin. Ja ma ei räägi sellest, et mu ego võidab (mina tõesti ei vaja tähelepanu), vaid et keskkonnateemad tõuseks rohkem päevakorda! Ma tahan, et oleks rohkem inimesi, kes teevad keskkonnasõbraliku elu ja teiste aitamise lahedaks ning räägivad sellest oma sõpradele, perele ja tuttavatele. Tahan, et uus mood oleks rääkida ennetatud või ülesse korjatud prügist, jalgrattasõidust, annetusest vihmametsade jaoks, lähedastega veedetud kvaliteetajast. Nii kihvt oli lugeda, et Mallukas peab minu blogi inspireerivaks ja heaks lugemiseks ning Eveliis (Estonian with a backpack) võtab seda eeskujuna. Mallukas oma kümnete tuhandete jälgijatega lükkas mu lugejanumbrid päris kõrgeks. Olen selle eest väga tänulik, sest Uustulnukatel ei ole nii kerge silma paista. Ise tutvun vaikselt kõigi blogidega. Tore on ka see, et nende vahel, kes minu blogiga tutvuvad ja Suletud ringi Uustulnuka blogi auhinna vääriliseks peavad, loosin välja puhkuse Rummu järvel tünnkämpingus (loe siit rohkem).



Foto: Paekalda puhkekeskuse erakogu
Eelmine
Taimne teisipäev tegeleb näpu viibutamise asemel isude tekitamisega. Intervjuu Margot Arulaga.

Vastused puuduvad

Email again: