Viis minutit Vigri kohviku ees
Meile anti keskkonnaeksperdi koolitusel ülesanne leida partner, minna temaga õue, panna viieks minutiks taimer käima ja pärast seda kõik tajutu kirja panna. Pärast tuli sama korrata silmad kinni. Ütleme nii, et ma sain asjadest veidi valesti aru ning püüdsin kõike endasse imada ning kõik kirja panna. “Liisa kirjutab romaani.” kommenteeriti hiljem ülesande andnuile, kes pidid tulema mind ära kutsuma. Piinlik oli, aga viie minuti jooksul toimus lihtsalt nii palju põnevat ja ikka ei saanud kõike kirja.
Mina ja roosasse salli mässitud tailanna istusime olümpiamängude logoga Vigri kohviku ees, kus mängis mahe jazz-muusika. Tänavasillutise kivide vahed olid täis sammalt ja umbrohtu, kus vahel roomas üksik sipelgas. Kohvikuala kaunistasid puidust kastides valged ja kollased lilled. Üks kast oli pooleldi tühi ja selle kõrval oli plastpotid. “Huvitav, kas neil on istutamine veel pooleli?” mõtlesin.
Sadamasse oli pargitud mitmeid väiksemaid jahte. Valge moodsama jahi peal mängles lainetelt peegelduv soe päikesevalgus, mis palavalt meidki kõrvetas. Pruuni puidust De Wulpe küljes lehvis suur puna-valge-sinine lipp, mille keskel oli minu jaoks tuvastamatu kujutis. De Wulpe küljes lehvis veel mitmeid väiksemaid lipukesi, mida ma tuvastada ei suutnud. Kiikasin uuesti Vigri poole ja nägin, et see on avatud kuueni õhtul.
“Sa istud siin täitsa üksi?” küsis üks õue jõudnud programmiosaline üksiku rumeenlase käest. “Jah, ma tulin lihtsalt välja kõigi teiste järel.” Meie ümber istus veel teisigi vaikuses paare.
Kajakad kiljusid mere kohal paaniliselt ja üks neist patrullis sinise laternaposti otsas. Varblased säutsusid lähemal rahulikult. Taamal paistis vaade teisele kaldale metsa, majade ja ranna-alaga. Meist möödusid kaks meest, kellest ühe sõrmed katsid Saku õlle purki. Sadamasse saabus järgmine valge jaht, mille vööris kaks meest uljalt seisid.
Väike varblane maandus meie lähedal toolil ja vaatas meid. Kohvikualale saabus kepile nõjatuv vanem härra. “Vabandage, ma näen, et te kõik arvutate siin,” küsis ta meilt, sest kõigil olid valged paberid ja kirjutisvahendid ees, “Kas te olete selle kohviku töötajad?” “Ei.” vastas üks meie seast ja vanem mees lonkas Vigrisse.
Vastused puuduvad