Kuidas muuta oma jäätmeteta elustiili ostlemiskomplekt kergemaks?

Olen Beaga nõus. Siin tuleb aga rõhutada, et iga inimese jaoks on lihtsus erinev. Kui poolteist aastat tagasi eeskujude soovitusi järgides jäätmeteta elustiiliga alustasin, vajasid minu raskuse all rebenevad kotid esimestel nädalatel bussis eraldi istet ning selg kodus massaaži. Proovisin kesklinnast ühe korraga nädala jagu puu- ja köögivilju ühes kuivainekottide ning head-paremat täis purkidega koju tuua. Nüüd olen enda jaoks selgeks teinud, mida mina lisaks kahele eraldi ostukäigule nädalas lihtsaks ostlemiseks vajan.

Suur osa pakendita ostmise komplektist oli mul juba kodus olemas:

●     Kuivainepurkideks (kodus hoiustamiseks) sobivad vanad ja uued keeratava kaanega hoidiste purgid.

●     Kasutan olemasolevaid läbipaistvaid plastkarpe.

●     Riidest ostukotid, mida erinevatelt üritustelt tasuta olen saanud

●     Kaks väikest pendelkaanega purki

Olen jäätmeteta ostukomplekti jaoks hankinud:

●     neli pendelkaanega tihendiga purki vedela tarbeks

●     väiksemad toidukotid (minul on algusaegadest polüesterkotid, aga soovitan looduslikust tihedast kangast kotte).

●     mesilasvahast säileriided (vt Elamise Kergus, suurimad suurused)

Jalakäijale sobiva kerge ostukomplekti põhimõtted

1. Enamik oste nagu kuivained, puu- ja köögiviljad, tee ja kohv võiks mahtuda riidest kottidesse.
2. Juustu, singi, vorsti, leiva, saia jaoks võiks võimalusel kasutada mesilasvahast säileriiet. Sai-leib võivad muidugi minna ka puhtasse padjapüüri (mille ma panen sellisel juhul omakorda vanasse kilekotti niiskuse eest kaitsmiseks) või karpi.
3. Karbid ja purgid võiks jätta lekkivate asjade jaoks. Eelistada võiks kergemaid karpe. Purgid on n-ö hädaabi juhul, kui ostad kohupiima või oliive soolvees.

Bea mesilasvahast säileriiet ei kasutaks, aga ta sõidab (täiesti õigustatult) autoga. Jalakäijana trenni, turgu ja üliõpilasorganisatsiooni läbides ei pea aga minu ostukäik olema purkidega versioon “Strong man” raskuste kandmise võistlusest. Tuleb arvestada, kui palju jaksan oma kätega selga nihestamata ära tassida. Ma tõesti proovisin ise korduvalt erinevate retseptide järgi mesilasvahast säileriiet teha, aga mu oskused on alla igasugust arvestust. Kui sa oled käsitööinimene, siis vaata isetegemise juhist Nullkulu blogist. Lihtsalt, kui minu enda tehtud säileriidega poodi minna, siis võidakse kahtlustada, et olen katku levitav bioterrorist. Kehva isetegemise asemel on minu jaoks mõistlikum oma päris oskuste eest raha teenida ja asjade valmistamise eest mõnele tublile osavnäpule maksta.

Võtsin mõne aja eest juustu ja muu mähitava tarbeks kasutusele kvaliteetsed Abeego säileriided, mille Elamise Kergus mulle saatis. Abeego on säileriide leiutaja ning neil kestab see kauem kui nad ise lubavad. Riie on looduslikest materjalidest ja kasutusea lõppedes komposteeritav. Kuigi vahariiete müüjaid on mitmeid (kujundage alati ise oma arvamus), valisin Abeego kahel põhjusel: saada on suuremad suurused ning kasutajate kogemuste järgi peavad need paremini vastu kui mõned teised. Muide, hiljuti pakuti meil üliõpilasorganisatsioonis pannkoogiüritusest alles jäänud toitu koju kaasa. Keeldusin stüroplastist karbist, võtsin oma säileriide pannkookide jaoks välja ning küll daamid alles kiitsid, kui huvitava ja ilusa asjaga on tegu. See polnud esimene kord lühikese aja jooksul.

Kodus asendab säileriie mugavalt toidukilet, kui quiche-tainase külmkappi panen. Suurim suurus (33*61 cm) sobib hästi ka baguette’i või portsu pannkookide pakkimiseks. Juustukuningates pakiti mähikusse juust nii ilusti ära, et lausa lust vaadata. Rimis oli aga veidi piinlik teiste inimeste ees, sest ma polnud välja mõelnud, kuidas pihus olevale säileriidele asetatud ciabatta kiirelt ja diskreetselt ära pakkida nagu see oleks täiesti tavaline asi. Käkerdasin selle kuidagi paaniliselt kokku. Seega, voltimistehnikad tuleks enne kodus läbi testida, aga ilmselt eelistaksin siiski edaspidi sellega leiba turult osta, kus inimesed on minusuguste pakendita ostjatega harjunud. Täpsemad juhised vahariide kasutamiseks leiab siit.