Tööandjat ei pea tualetti minnes kaasa võtma

Sotsiaalmeedias laseme aga endaga pidevalt nii käituda ja kohtleme sarnaselt ka teisi. Vahel lubame vabatahtlikult tööandjal ja tuttavatel üheskoos isegi endaga tualett-ruumi või voodisse tööst ja doominost rääkima tulla. Muidugi pakub Messengeri, Instagrami või Facebooki avamine sõpradega kohvikus tekkinud vaikusehetkel kiiret dopamiinilaksu, kuid sotsiaalmeedia kasutamist seostatakse ka depressiooni, ärevuse, madalama unekvaliteedi, madala enesehinnangu ja tähelepanuraskustega. Bilbo Baggins kirjeldab seda suurepäraselt: “Mõneti oleks kergendus, kui see mind enam ei segaks. Vahel tunnen, nagu see oleks silm, mis mind vaatab. Olen häiritud, kui seda mu taskus pole.”*

Kui käin gruppidele rääkimas oma kogemusele ja teadusele tuginedes, kuidas tõhusate õpimeetoditega ja enda eest hoolitsemisega oma koolitulemusi parandada, siis küsin alati, kui paljudel on loengus telefoni näppimisega probleeme. Tõstan ise samuti käe. Mul on olnud pikki perioode, kus suudan end taltsutada, kuid ka tagasilangusi. Viimane mõõn algas, kui mul tekkisid koolis kannatamatud peavalud ja nõrkushood ning tahtsin oma mõtted mujale viia. Lihtne oli avada kiire dopamiinilaksu allikas. Mõneti oli see irooniline, sest hiljem mõistsin, et mu peavalud tulenevad just enda üle koormamisest, mida sotsiaalmeedia samuti tekitab.

Lugesin äsja läbi Jake Knappi ja John Zeratsky raamatu “Make Time”, kus nad lähenevad ajaplaneerimisele ja produktiivsusele tavapärasest erinevalt ning räägivad, kuidas keskenduda igapäevaselt sellele, mis loeb. Sellest inspireerituna kustutasin oma telefonist ära Facebooki, Messengeri, Instagrami ja isegi Gmaili. Kirjutasin Facebooki, et ma ei suhtle seal enam inimestega ning kui keegi minuga kiirelt vestelda soovib, siis helistagu või kirjutagu e-kiri. Erandeid olen praegu teinud seoses asjade ära andmise või müümise korraldamisega. Oma tööasju ajan ammu peamiselt Slackis. Postitan (Bufferi rakenduse kaudu) Facebookis ainult oma tööga ja hobidega seotud lehtedele ja gruppidesse ning otsustasin, et vähendan sotsiaalmeedias vastamist lugejate kommentaaridele. Vahel vajavad põhjalikud vastused mitmetunnist investeeringut, mille paigutan parem blogisse, erakonsultatsiooni, läbimõeldud e-kirja, ettekandesse või töötuppa ning oma päris töösse ja magistritöösse. Internetis sõnade jupphaaval toksimine ja lõigu kaupa saatmine on niivõrd pealiskaudne suhtlus. Ja “seen” (loe eesti hääldusega) või “aktiivne” paneb inimesi kannatamatult küsima, kas neid ignoreeritakse, kui kohe vastust ei saabu.

Otsustasin ka, et e-kirjade lugemiseks on kindlad ajad päevas ning ma ei käi pidevalt seal kontrollimas. Kui vaadata postkasti kolm korda päevas, tunnevad inimesed end oluliselt vähem stressis olevana (British Columbia Ülikool). Pidevalt e-kirjade kontrollimine on Jake ja JZ arvates sama hull nagu öelda: “Ma lõpetan selle, mida teen, et panna teiste inimeste prioriteedid minu omadest ettepoole hoolimata sellest, kes nad on ja mida nad tahavad,” või ,”Kas mingi suvaline inimene vajab praegu minu aega?”

Olen nüüd nõnda toimetanud vaid mõned päevad, aga järsku suudavad inimesed maagiliselt oma probleemid minuta lahendada ning saan ainult kirju ja kõnesid, mis on tõesti olulised. Tunnen rõõmu suhtlemisest nendega, kes päriselt minu ümber on ja ühendust võtavad, et kokku saada. Tõsi, jään küll ilma teadmisest, et Instagramis on uus trendikaim hashtag ning ilmselt jääb kirjutamata ka pinnapealne "Palju õnne!" sellele Facebooki tuttavale, keda viimati paari aasta eest nägin, kuid järgmisel päeval ma niikuinii ei mäletaks neid asju. Meeleolu on nagu buda mungal ja naudin hommikust raamatute lugemisele ja tee joomisele pühendatud tundi ning päris vestlusi korterikaaslastega palju rohkem kui üle päeva puistatud kaootilist sotsiaalmeediasuhtlust.

***

*Kui sa seda tsitaati eestikeelsest raamatust ei leia, siis see on sellepärast, et ma tõlkisin praegu selle ise inglise keelest ümber.