Tere tulemast Suletud ringi!

Selles blogis tahan sulle rääkida oma loo, kuidas olen säästnud raha, aega, tervist ja muutunud veelgi õnnelikumaks inimeseks, seda kõike keskkonda säästes. Nüüdseks olen enam kui aasta jäätmeteta elustiili (ingl k zero waste) suunas püüelnud. Lühidalt: olen püüdnud mitte tekitada prügi, seda oma võimete piires.

Arvasin alati, et olen keskkonnasõbralik inimene: sorteerisin prügi ja mõtlesin välja nutikaid viise asjade taaskasutamiseks. Samas kulutasin ülikoolis umbes 200€ aastas maitseveele ja pudelismuutidele. Igahommikune rituaal viis poodi saiakesi ostma. Nädala sees tekkis meil kahe korterikaaslasega mitu kotitäit prügi. Teadvustasin, et prügi välja viimine on tüütu, aga mitte seda, et võiksin prügi ennetada. Samas tuli ikka klomp kurku, kui nägin pilte prügist meres või looduses. Mõtlesin, et see on nende inimeste süü, kes prügi maha viskavad. Enda vastutus ei tulnud pähegi.

Kord nägin, et sõber korjab teisel külas olles kõik joogised plasttopsid kaasa. “Pesen need kodus ära ja kasutan uuesti.” Minu jaoks oli see väga veider käitumine. Ta kirjeldas, et püüab ennetada prügi teket ning käib pakendivabalt ostmas. “Kuidas? Poes on ju kõik pakendis.” olin hämmingus. “Ostan näiteks oma nõuga kohupiima turult.” Ma ei teinud selle infoga kaks aastat mitte midagi. Kõik algas aga soovist teha nädalane eksperiment mõistmaks, kuidas mu sõber hakkama saab. Eksperimendi eel jäätmevabaduse kohta infot otsides mõistsin aga, et nii ma tahangi edaspidi elada. Kuna minul on kodus piisavalt korralikke nõusid, siis plasttopse endiselt sõbra juurest koju kaasa ei korjaks.

Jäätmevabaduse siht on mulle palju õpetanud. Eeskujudeks on Maryliis Teinfeldt blogiga Nullkulu, Bea Johnsoni Zero Waste Home, Trash is for Tossers Lauren Singer ja Kathryn Kellogg Going Zero Waste. Eestis on veel teisigi vahvaid jäätmeteta elustiili blogisid ja arvan, et see on ainult hea. Pakendivaba.ee teeb puust ja punaseks, kuidas algajana jäätmevabaks hakata. Maryliis, kellega sõbrannadeks saanud oleme, räägib viimasel ajal elust ja mõtetest veganina välismaal ning ka erinevatest katsetustest. Me oleme erinevad inimesed, aga samas näitame, kuidas enda elus jäätmeteta elamise eesmärgi tööle suudame panna.

Oma teadmisi olen juba mitmes väljaandes jaganud. Näpud on aga pikemat aega päris oma blogi kirjutama sügelenud. Selgus, et seda teekonda kõige paremini kirjeldava nime leidmiseks tuli tõusta pilvedest kõrgemale, välja lülitada nutiseadmed ja kinnitada end rihmaga tooli külge. Lennates Itaaliasse koitis mul, et suletud ring võtab lihtsalt kõik senise aasta kogemused kokku. Suletud ring on see oravaratas, milles end plastikusse pakendatud tooteid tarbides tunneme. Veereks vast pigem kaugele eemale plastikut söönud mereelukate piltidest ja prügihunnikuid ranna ääres loksutavate lainete videotest. Ratta võrede vahelt pudeneb ikka mõni tükk kilet või nätsu. Võim meie suuna üle on justkui kellelgi teisel.

Usun, et saame kontrolli enda kätte tagasi võtta. On olemas üks teine ring eriliste inimestega, keda on aina rohkem ja rohkem. Jäätmeteta elustiili elajatel käivad kõik asjad oma ringi mööda:

  1. Keeldu sellest, mida sa ei vaja.
  2. Kärbi seda, mida sa ei vaja. 
  3. Korduskasuta
  4. Käitle ehk saada ringlusesse
  5. Komposti

Kas soovid samuti liituda ja rohkem teada saada? Tere tulemast suletud ringi!


Järgmine
Miks võiks püüelda jäätmeteta elustiili poole?

Vastused puuduvad

Email again: