Kaks õde toovad kasutatud kangastest lipukettidega pidudele sära

Hommikul valmistas elukaaslane mulle ühelt poolt lihtsa, aga samas uhke hommikusöögi: madame croquette pilvemunaga ning Eesti alkoholivaba vahujoogiga (Öun Drinks). Üllatuseks telliti mulle toitu: sh pappkarbis pitsat ja Nikolay pirukat. Lakke riputas elukaaslane Kärr ja Surri lipuketi, mille Maarja mulle elukaaslase sünnipäeval ja edaspidi kasutamiseks andis. See tõi mulle nii palju rõõmu, tekitas selle tunde, et on tõesti teistsugune ja pidulik päev.

Kärr ja Surr lipukette teevad kaks täiesti erineva iseloomuga ja eludega õde: Triin (43) ja Maarja (35). Triin on olnud vallavanem, Maarja paljude ETV saadete režissöör ning töötanud No99 teatris. Kärr ja Surr on nende teraapia, kurvameelsuse rohi, mis sündis vajadusest saada üle korraga ette veetud elu keerulistest hetkedest - sündidest ja surmadest. Kui Maarja hakkas eelmisel aastal rohkem kodust väljas käima, sattus käikudele ette Liivalaia kaltsukas ning nädalavahetustel sai tuulatud ka vanematekodu “kaltsukas”.

Soov midagi luua üha kasvas, kuid pereelu kõrvalt ei saanud see olla midagi suurt. Ilmselt ühel kevadistel jalutuskäikudel see mõte tekkiski. Aga sellega oli väike probleem, Maarja polnud kindel kas ta oskab õmmelda - midagi hämarat oli põhikoolist meeles. Südaöösel, kui lapsed magama pandud, vaatas Maarja läbi umbes kümme Youtube’i õpetust ja veendus, et lipukette peaks saama teha küll.

Maarja jagas oma ideed Triinuga, kes sellega kõhklemata kaasa tuli. “Tuli välja, et õmblemine on Triinu salakirg ja millegi ilusa loomise teraapiat on temalgi hädasti vaja. Tõime kohalikust kaltsukast kolm särki ja tegime proovi. Õmblesime 40 väikest päkapikumütsi moodi jubinat... Päris jabur paistis välja, aga nüüd ripub esimene lipukett Hiiumaal Orjaku sadamas, ühes majakeses. Üsna varsti telliti juba 25 meetrit pikk kett pulmaaastapäeva peole,” meenutab Maarja.

Nüüdseks paneb Tartu Annelinna Uuskasutuskeskus õdedele kõrvale kangajuppe, millest on raske midagi uut ja suurt luua. Annetusi on samuti rohkesti, sest paljude riidekappide põhjas on kasutamata kangaid. Seepärast vahetatakse vastamisi annetusi ka Sihtasutusega Hea Hoog, mis müüb erivajadusega inimeste kvaliteetset käsitööd. Suured annetused viiakse Uuskasutuskeskusesse ja vastu saadakse väikesed jupid. Ka sõbrad toovad triiksärke. Puuduolevate värvide leidmiseks peab ka ise “luurekat” tegema.

Õdedel on lipukettidele reeglid: ketid peavad olema kõrgel kunstilisel tasemel ja alati sisaldama taaskasutusmaterjali. Kõrge kunstilise taseme hoidmiseks peab veidi uut ka lisama, kuid leidub ka täiesti vintage-kette. Uus materjal moodustab lippudest umbes 20% ja teisene 80%. Kasutatakse mittevenivaid puuvillaseid kangaid ja puuvillast paela. Üle jäävad ainult tekstiilijäägid, millest ei saa enam midagi valmistada - esimese tootmisaasta jooksul umbes 2-3 kg ribakesi ja kangapuru. Lipuketid saadetakse pappkarbis ja jõupaberis ning käest-kätte antakse üle paberkotis.

“Me teeme kõik ise, sest Kärr & Surr mõte on toita oma vaimu mikrorõõmudega. Rõõm loomisest, vana elluäratamisest, hea materjali leidmisest ja ka sellest, et kellelegi teisele meeldib. Õmbleme siis, kui aega on. Karantiinis läksime päris hoogu,” räägib Maarja, “Lipukett on äge asi, sest ta kiirgab positiivsust. Kaarjas vorm meenutab naerusuud. Lipukett on visuaalselt tugev element, ta loob näiteks fotodele ruumilisust... Ja meie omad ei lähe kohe räbalaks.” Ja õigust räägib, sest omast kogemusest võin kinnitada, et kangajääkidest kaunistused tõid minu tuppa värvi, sära ja rõõmu ning hoopis teise enesetunde.