Kuidas eriolukord prügi tekke vähendamise olulisust veelgi tõstatas

Maskis, kummikinnastes ja silma veidralt moonutavates prillides pilt sobis eriolukorra pealkirja juurde kenasti, aga tegelikult teen siin Triin Nõu raamatu "Isemoodi ilus" retsepti järgi seepi. FOTO: Rain Vagel.
Kui hulk inimesi eriolukorra ajal järsku koju jäi, endale hunniku toitu ostis ja kogu prügi teke suuresti kodudesse koondus, tuli siit-sealt teateid, et prügikastid ajavad üle kiiremini, kui autod rämpsu ära vedada suudavad. Teisalt, muretseti, et pakendamata toidu soetamine võib olla koht, kust haigused levivad. Poodidel oli käsk pakendada kõik, mida ei saa läbi kuumutada (välja arvatud nt keedetavad kuivained), kilesse - sealhulgas kohvitopsid, kommid, pähklid.

Kui ühelt poolt öeldi, et seebiga käsi pestes viirus kaob, siis riidest koti kaasa võtmise ökoharjumuse soovitas üks meditsiiniharidusega inimene meedias mõneks ajaks üldse ära unustada. Minu jaoks ei olnud see eriti loogiline, sest pesen alati oma riidest kotid pärast kasutust pesugeeliga (sisuliselt seebi sugulasega) pesumasinas ning karbid-purgid nõudepesumasinas läbi. Osasid kotte ka triigin hügieeni pärast. Miks mitte siis soovitada oma riiete kandmine unustada ja kanda kilekotte seljas?

Võib-olla oli asi selles, et kõik istusid ekraanide taga, võib-olla mõjutasid prügihunnikud kodus, kuid nägin huvi kasvu jäätmetekke vähendamise vastu kõikjal. Massiliselt tehti kodus potisaia ja õpiti uusi oskusi iseseisvaks toimetulekuks. Oletame aga, et inimesi hakkas prügi teke häirima. Seetõttu, arutlegem, mida saavad jäätmevabaduse põhimõtted järgmises sarnases olukorras head pakkuda ning millised lahendused toimivad sõltumata pandeemiast.

Ühekordsete asjade hoiustamine

Eriolukorra eel reageerisid inimesed varude kogumisega, sh ühekordsete tarvikute soetamisega. Siin tekivad tavapärase kraamiga kaks probleemi:

(1) ühekordne saab otsa

(2) paljude hügieeni ja pesuvahendite puhul tuleb maksta veesisalduse eest, mis võtab veel omakorda ruumi.

Jäätmevabaduse põhimõtteid järgnev inimene ei pea varuma näiteks naiste hügieenisidemeid, tampoone ning žilette. Lahendusteks on menstruaalanum, kuupesu või pestavad hügieenisidemed ning pisike pakk vahetatavaid žiletiterasid raseerijale või hoopiski habemenuga. Kui kodus on olemas käsidušš, siis ei pea kulutama ka nii palju tualettpaberit.

Mis puudutab aga äratarvitatavaid asju nagu šampoon, dušigeel, hambapasta, teatud puhastusvahendid ja pesugeel, siis kõigile on olemas vähem ruumi võtvad lahendused: tahke šampoon, kehaseep, hambapasta tabletid (tead täpselt, palju jagub nt aastaks), puhastusvahendi kapslid (BioBaula, OceanSaver) ning tahked geeliribad. Hinnad on siin muidugi varieeruvad - mõni on taskukohasem (puhastusvahendid, seep), mõni kallim (geelribad, hambapasta tabletid). Need võtavad aga nii poeriiulil kui ka kodus hoiustades vähem ruumi ning hoolimata korralikest varudest ei näe kodu välja nagu kolaladu.

Muidugi, mitmeid neid asju saab ainult eripoodidest ning tavapoodidel on teha pikk arendustöö. Samas, näiteks Rimi müüb oma poodides menstruaalanumaid, tahket šampooni ja kehaseepi. Delice’is on mitmeid erinevaid bambusharja sorte, geelribasid ja papp-pakendis lahtiseid nõudepesumasinatablette.

Pandipakendi laiendamine

Eriolukorra ajal ei tahtnud me minna taaraautomaadi juurde möllama ning kutsusime oma taarale järele BinFree, kes selle tasuta peale korjas ja ära viis. Nüüd kujutage ette, kui klaastaaras müüdavad piimatooted (nt määrded, kohupiim, jogurt, piimad) saaks samuti tavapärases olukorras taarana taastäitmiseks tagastada nagu vanasti. Kodus püsides oleks samuti BinFree taolisel teenusel või kaupade kojuvedajal motivatsiooni tulla, korjata see kraam peale ja tootjale taastäitmiseks tagastada. Lisaks, väheneks ühekordse prahi hulk.

Näiteid sellise asja toimimisest jagub. Üks korduskasutatava pandipakendi süsteemiga toidu kojuveo toimiv teenus maailmas on Loop Store. Sloveenias pakendivabast poest Rifuzl asju soetades kehtis samuti kõigile klaasanumatele taarasüsteem. Vähemalt veebruaris oli juttu ka Eesti pandipakendi süsteemi laiendamisest mõningatele teistele jookidele. Mis puudutab aga avalikus ruumis impulsi ajel korduskasutatavas pandipakendis toidu ostmist, siis Fresh Bowl teeb välismaal korduskasutatava taaraga toiduautomaatidega äri. Kus on tahe, seal on ka viis.

Olmeprügi on see, mis uputab

Oma kogemuse põhjal rääkides: kui sa sorteerid jäätmeid korralikult normaaltingimustes, siis olme ei saa täis. Jäätmeid sorteerides jaotuvad need ühtlasemalt: olmest suure osa moodustavad biojäätmed, teise suure osa pakendijäätmed. Kui prügi on sorteeritud, siis olmesse väga midagi ei sattugi.

Pean teile tunnistama, et mina olen uues elukohas praegu olukorras, kus maja prügivedajal ei olegi pakendiveo teenust ning ma ei oska seda üksinda kuskilt kõrvalt ka juurde tellida. Hetkel ei ole ühistu juhatus selle teemaga tegelenud, kuigi kirjutasin. Eks ma siis kirjutan veel.

Eelmises korteris Tartus palusin biojäätmete konteineri juurde tekitada. Kuna olen Tallinnasse kolides ja siinse eluga harjudes (mh koroonaajastul) natuke julgemalt pakendites tooteid ostnud (sh paljuski vegan kraami uute maitsete avastamiseks) ja ei piira teisi inimesi oma valikutes, siis peamegi olmesse panema pakendid, mida muidu saaks ümber töötada. Aga hea on võrrelda, et Tartus sinna olmesse väga midagi ei sattunudki, sest haruldane on, et tekib midagi peale pakendi, papi, paberi või bio.

Toimetulek väheste ja paljuski kohalike ressurssidega

Kriisi ajal hakkasid poed taas vaatama meie kohalike tootjate poole, kes siin oma porgandit, kartulit ja kaalikat kasvatavad. Eesti tootja aedviljad on delikatess, mida saab restoranides, tutvuste kaudu või eritellimusena kallima hinna eest. Tavapoest on suuremat valikut raskem kätte saada olnud. Meil siin minu teada küll eriolukorrad toitude vedu Euroopas eriti ei mõjutanud.

Kuid mis siis, kui me rakendaks põhimõtet, et ressursid on piiratud ja lähemalt on lihtsam, pidevalt? Ilmselt saaksime paljud olukorrad targemalt lahendatud. Ma olen 2012. aastast huviga jälginud õpilasfirmade arengut, kuna korraldasime oma õpilasfirmaga KELM kiirkohtinguid 18-28-aastastele olles ise 17-aastased. Ükskord pandi meist isegi uudis ülesse, kus paljas naine lamas paljal mehel liivarannal ning kirjas seisis, et Tallinna õpilasfirma pakub kiirkohtingu teenust. Kõik said aru, et see pole selline teenus ning kohad registreeriti üleöö täis.

Igatahes, meie mõtlesime, kuidas saaksime lahendada mingit probleemi (“armastuse puudumine”) olematute ressurssidega (paber, pliiats, nett, tasuta korralduskoht, kelluke). Seda teevad ka teised õpilasfirmad. Üha rohkem tehakse näiteks jääkmaterjalidest asju: Uuskasutuskeskuse tekstiilid, vanad rehvid, korgid, katkised kotid. Mulle avaldas see aasta muljet minifirma AirCraft, mis tegi lennukiosadest erinevaid meeneid (loe siit lähemalt huvitavatest selleaastastest lahendustest). Raiskamise vähendamine, materjalide ja jääkide kasutus kohalikul tasandil ning nõnda päris probleemide lahendamine on tark käik.

Iseseisvus asjade valmistamisel

Kodus passides tekkis paljudel huvi, kuidas ise erinevaid asju valmistada. Mina tegin potisaia, näkileibu, tulist hapendatud kastet, hapukapsast, pärast seenekalja (kombucha) jne. Veel, tegin Murueit ja tütred vegan kosmeetiku juhendamisel näohooldustooteid ning nüüd katsetan seebitegu. Tulevikus proovin ka kreemi teha. Mul tekkis hasart: kui ma ei saa seda pakendivabalt ja poodi minemine on tükk tegemist, kas saaksin seda teha hoopis ise? Kujutan ette, et enamik sellele pakenditeemale nii väga ei mõelnud, aga ise tehes võis pakend ikka väheneda.

Kas see on see hind, mida tuleks maksta kolektiivse süsinikujälje ja prügi vähendamiseks?

Ennetavalt, selle jutu mõte ei ole see, et jess, eriolukord oli nii äge, inimesed tegid ju kodus ise saia ja vähendasid veidi oma süsinikujälge. See, et inimesed surevad ja kannatavad tõsiselt nii füüsiliselt kui ka vaimselt väikese emissioonide vähenemise nimel, ei ole see hind, mida peaks maksma. Lihtsalt kõrvale mainituna, paljuski kannatavad just need grupid, kes on kaitsetuimad ning kelle süsinikujälg on väikseimate seas. Bill Gates kirjutas sel teemal veidi pikemalt. 

Veel, sui sul ei ole tervis korras ja baasvajadused rahuldatud, siis ökošmökondus võib olla väärtus, aga see ei ole prioriteet. Keskkonnaministeeriumi kliimanõunik Katre Kets põhjendas väga kenasti enne koroonakriisi algust veebruaris, miks eestlane ei ole vastutustundlik tarbija. See tsitaat passib veel paremini praegusesse maailma: “Et tegeleda keskkonnaküsimustega, peame tegelema ka sotsiaalse poolega siin Eestis: et saaksime hakkama, tervisesüsteem toimiks ja inimeste sissetulekud oleks sealmaal, et ei pea muretsema, kas homme on toitu suhu panna või mitte. Kui need mured saavad lahendatud ja olukord aina paraneb, on see üks tee, kustkaudu inimene hakkab rohkem keskkonnateadlikke otsuseid tegema.”

***

Mul on iga kord nii tore ja huvitav oma kirjutistele vastuseks teie kommentaare lugeda. Aitäh, et kaasa mõtlete! Kuidas teil prügi tekkega eriolukorra ajal läks? Mis te arvate: milliseid jäätmeteket vähendavaid lahendusi maailm vajab? Eriti koroonaajastul? Ja millest ise puudust tunnete?

Eelmine
Soovin suunamudijana süveneda
Järgmine
Tomatihoidis plekkpurkide vältimiseks

3 vastust

Email again:
karin 18. august 2020
Lõuna-Eestis ja isegi Tartus pakkus Nopri talumeieri kriisi ajal kiirelt välja talutoodete kojuveo. Kõik oli väga tore ja tellisime e-poest vahel lausa 2x nädalas värskeid piimatooteid kontaktivabalt ukse taha, aga pakendeid tekkis sellest meeletult palju. Mingil hetkel me loobusime tellimisest just pakendite pärast. Oleks neil piim klaaspudelis, et saadan selle järgmine kord tagasi, siis telliksin praegugi toitu koju.
Jana 19. august 2020
Ka teised talud pakkusid koduvedu, vähemalt neis piirkondades mis jäid nende linnadesse vedamise "kaubaringidele" teele. Näiteks Pajumäe talu. Ja mitmel pool on olemas ka OTTid, seda küll ilmselt väljaspool Tallinnat.

Ma olen eeskirjutatuga väga nõus aga samas osalt ka rahulolematu mõne lahendusega, mis eksisteerivad ja mida propageeritakse, ent mis tegelikult ei (pruugi) tööta(da) pikas perspektiivis. Eelkõige tooksin siin välja suuhügieeni - hambapesutabletid tegelikult on liiga abrasiivsed ja minul näiteks hambaarst ei luba neid kasutada. Bambusest hambaharja kasutamisel sattusin aga teise probleemi juurde - hambaharja pea on nii suur ja kohmakas, et mina ei suuda sellega hambaid oma standarditele vastavalt puhtaks saada ilma endale füüsilisi piinu valmistamata. (Vaatasin ka su hambaparja postitust, seal ei ole seda aspekti kaalutud). Ka on bambusest hambaharjadega see, et kui hoida neid (vars ülespoole) topsis kuhu võib veidi niiskust jääda (näiteks märjalt harjalt tilkudes), siis andke andeks, vars ei kannata niiskust ning läheb hallitama. Selle vältimiseks peaks ringi vahetama ka senised hambaharjahoidikud. Just investeerinuna sellesse, et asjad kauakestvad oleks, tundub see jabur.
Hammaste halb hooldus ei täida lõppkokkuvõttes jätkusuutlike põhimõtteid. Ma ei ole jõudnud veel vahetatavate otsikutega hambaharjade proovimiseni, ent tundub et ka need on kõik plastikust. Vähemasti käepide võiks ju olla töökindlamast materjalist, umbes nagu žiletiterade hoidkul.

Teisalt ka kehahooldus - proovisin aastaid tagasi oma koduse ökošmöko-kampaania raames ära ohtralt tahkeid šampoone. Minul ei õnnestunud endale sobivat leida. Täna on turg loomulikult palju laiem ja mõte nende kõigi läbi testimisest tundub jabur. Mis ma teen nende kõigiga, mis ei sobi mu jonnaka skalbiga? Oleks tore kui oleks võimalik soetada kasvõi väiksemaid koguseid testimiseks (1cm x 1cm tükike oleks täitsa piisav ning ka tehtav; lisaks, Eesti tootjate poolt ilmselt ka läbi räägitav, et neil oleks see tootevalikuna olemas, kasvõi tellitavana). Ja samas - mulle tundub põhimõtteliselt NII VALE tellida mingeid kookosrasva jms baasil valmistatud kehahooldustooteid, mis ise või mille komponendid on tulnud kuskilt kaugelt-kaugelt. Meenub lugu kuidas sõbranna sattus laadal ühe häbeliku poisi juurde küünlaid vaatama - küünlad olid searasva baasil ning tegemist "tootmisjääkidest rasvaga". Häbelik oli poiss kuna kõik ümberringi müüsid sojaküünlaid. Samas, kuni inimesed liha söövad ja rasv "tootmisjäägina" üle jääb, tundub mulle siiski selle rasva ära kasutamine mõistlikumana kui kuskilt soja tarnimine. Ma ei lasku siin küsimustesse kas sea söömine/kasvatamine jms on eetiline, ent ma leian, et juhul kui siga juba on surnud, on tema naha, rasva jms maksimaalne ära kasutamine ainuõige tegu - palju hullem on kui jätame midagi kasutamata ja laseme raisku minna. Selline käitumine austab teda veelgi vähem.

Oh, kuidas mulle meeldiks kui asjad mida põhimõtteliselt saaks siin toota oleksid toodetud siin ja kohalikust toormest ning asjad mida siin toota ei saa, tuleksid võimalikult väikeste (ökoloogiliste) kuludega meieni.
Suletud ring 20. august 2020
Hei, Jana!
*Just, nimekirja taludest, mis Tallinna kraami toovad, leiab siit: https://suletudring.ee/blogi/millistest-kohtadest-saab-tallinnas-kaupu-koju-tellida

*Suuhügieeni kohta: milliseid hambapesutablette täpsemalt hambaarst kasutada ei luba? Abrasiivsus peaks nende puhul tulenema koostisest, mitte tableti normaalset närimist eeldavast vormist. Turul on tõepoolest olemas abrasiivse koostisega hambapastatablette. Külastasin kahte tipphambaarsti, tegin nendega intervjuu, näitasin hunnikut tooteid ja nad tunnistasid ainsaks sobivaks hambapastaks Denttabsi hambapastatabletid. Selle kohta saab rohkem lugeda sellest Postimehe artiklist: https://tervis.elu24.ee/6741237/suuhooldus-ohtliku-plastita-kas-bambushari-teeb-puhta-too. Tänan meelde tuletamast, tõepoolest, ma ei ole vanasse postitusse ei ole teinud täiendust (nüüd tegin), kuid soovitan kasutada laste hambaharja, kui pea on liiga suur (hakkasin ise ka igaks juhuks seda tegema). Suud on erinevad - mind lühike käepide ega suur pea tegelikult kunagi häirinud pole.

Väga õige, kui topsi niiskust jääb, siis tekib hambaharjade otsadele ja topsi põhja (ka plastikust esemetele) keskkond, kus saavad areneda baterid ja hallitus. Siin on lihtsad lahendused: (1) kuivatage ots enne topsi panemist kergelt rätikuga, (2) topsi võiks võimalusel hoida sellises kohas, kus sinna ei lendu kergesti piisku ja vett (mul on kraanikausi kohal riiulil olnud alati), (3) topse tuleks regulaarselt pesta (ma viskan nädalas korra või üle nädala nõudepesumasinasse klaasist purgid). Minul nt see probleem puudub ja bambusharjad kestavad kenasti 3 kuud.

Tõepoolest, kui valida valed tooted ja mitte hoolitseda korralikult oma hammaste eest, siis see ei teeni jätkusuutlikkuse eesmärki. Kuna olen konsulteerinud siidist hambaniiti, hambapastatablette ja hambaharja kasutades Eesti parimate hambaarstidega (kokku 4 hambaarsti ning hambaarstitudeng) ning valinud sellest lähtuvalt head tooted, on minu hambad korras. Ka ülevaatustel ei ole mul seni probleeme olnud. Vahetatavate otsikutega hambaharjad on küll kõik plastikust minu teada ja olen täiesti nõus, et võiks olla jätkusuutlikum. Kokkuvõttes, leia enda jaoks see lahendus, mis sulle enim sobib - midagi ei pea suruma :)

*Saan täiesti aru sellest tundest, et nii palju asju tuleb proovida. Selleks ongi hea, et minusugused blogijad katsetavad eri asju. Minu hinnangul on parim tahke šampoon Kokose savišampoon (minu lemmik nt kookospiimaga), mis ei jäta pead rasvaseks ega kahuseks ning mille puhul pole vaja kasutada palsamit. Teised blogijad kiidavad ka (sh nullkulu.ee, Getxel) Kui see sulle ei sobi, siis ma teisi asju pigem ei soovitaks, sest nende puhul tõenäolisem, et ei sobi. Kui lähedal asub nt vedela šampooniga täitmise võimalus, siis see on lahendus. Ja see idee testkuubikutest on väga äge ja tõesti tehtav. Kindlasti mainin seda tulevikus mõnele tootjale.

*Kohalikust kraamist kehahooldustoodetest: Olen tootjatelt kuulnud, et kahjuks ei saa alati nt head tahket šampooni teha ainult kohalikest toodetest, vaid vaja on ka mujalt kraami. Samas, nt näohooldustooted on mul õnnestunud leida tänaseks suuresti eestimaisest kraamist tehtuna. Ise eksperimenteerin ka välismaise kraamiga, kuna pean asjade valmistamiseks järgima retsepti ja ei oska iseseisvalt välja mõelda, kuidas kohalikust teha. Loodan aga rohkem jagada kohalike tegijate kohta infot.

See searasva teema on küll keeruline ja siin on nii palju nüansse, et küsimus ongi, mis on see keskkonnaväärtus, millest lähtuda otsustad: (1) veganvaade, et loomade tapmisega ei peaks pistmist tegema üheski vormis või (2) jääkide maksimaalne kohalikul tasandil ära kasutamine, kui need nii kui nii tekivad - kumbki pole nagu vale.