Kuidas koroonakriis mind proovile pani

Foto: Airika Harrik

Olen inimene, kes ei jaga sageli väljaspool siseringi oma raskemaid hetki. Tahan ise asjadega hakkama saada, probleemid ära lahendada ja tunnen ennast nii paremini. Kirjutasin selle loo valmis ja siis mõtlesin, et ei jaga. Aga siis mõtlesin jälle, et ehk aitab minu lugu teisigi ning kaob Instagramist tekkida võiv illusioon, et kõik teised peale inimese enda elavad täiuslikku elu: ideaalselt jäätmevaba ja rõõmsat.

Üks valearusaam, mis inimestel psühholoogide kohta on, on see, et me ei tohi hariduse tõttu vihastada või kurvastada või üldse teha midagi, mis kedagi natukene solvab või end ebamugavalt tundma paneb. Meie haridust võidakse konfliktides kasutada ka manipuleerimisvahendina: "aga sa oled ju psühholoog, sa ei peaks nii tegema". Tegelikkuses, üks esimesi asju, mida ülikoolis rõhutatakse, on see, et on normaalne tunda erinevaid emotsioone, sh vihastada ja kurvastada.

Probleemiks muutuvad need emotsioonid siis, kui need häirivad tõsiselt inimese igapäevast toimetulekut. Siin tulevad veel mängu omad diagnoosimiskriteeriumid: näiteks depressiooni diagnoosib arst, kui sümptomid on kestnud kauem kui kaks nädalat. Mul depressioonilugu õnneks rääkida pole, aga raskemast perioodist elus küll. 

Kuidas ma töö kaotasin

Kolisime just kaks nädalat enne eriolukorda uude korterisse Tallinnas samal ajal, kui mitmed asjad olid veel Tartus. Olin pärast ülikooli hakanud rohkem raha kõrvale panema, vaatama, kuhu investeerida ning mõtlema, milliseid eluks olulisi asju oma nimekirjast lõpuks osta saan, mida tudengina soetada ei saanud. Olen 17 aastat õppinud, vähemalt kaheksa aastat ise raha teeninud, ise vaeva näinud ja lõpuks sain lootusetult katkiste asjade asemele osta veidi kallima ja kauem vastu pidava seljakoti ja mantli ning maksta tegijatele selle eest inimväärset tas.

Kui koroonakriis saabus, töötasin alles teist kuud katseajal töökohal, mis mulle väga meeldis. Ja mul oli tegelikult kuskil ajusopis see ärev mõte, et mina võin olla esimene, kes nüüd pihta saab. Paljud ettevõtte kliendid langesid paugust ära ning seejärel tuli ka minu kui värskeima töötaja tund. 

Üks päev helistas mulle minu otsene ülemus ja teatas, et tal on väga kahju, aga neil ei ole enam mulle võimalik palka maksta. Mulle ei meeldi üldse teiste inimeste ees või kuuldes nutta, aga too hetk mul tuli klomp kurku ja “ole tugev” mõte peas ei aidanud. Seejärel tulid postkasti kirjad, et planeeritud jäätmevabaduse esinemised jäävad ära.

See kaks nädalat, mis järgnes, oli nagu leinaperiood. Mitmeid kordi lamasin põrandal või diivanil ja vahtisin pool tundi järjest lakke ning olin täiesti tuim, emotsioonitu. Korduvalt tuli rinda pista ärevusega. Kui mu elukaaslane nalja tegi, ütlesin talle, et mu ajus ei ole hetkel piisavalt neid neurotransmittereid, mis vahendaks infot, et see oli naljakas või edastaks üldse midagi muud peale tuimuse. Mind aitasid sellest perioodist õnneks üle kõik need teadmised, mida koolis psühholoogiat õppides sain.

Vaimse tervise esmaabi teadmised aitasid

Oma mõtetel on keeruline peas sabast kinni saada. Vahel ei saa arugi, kust need tulevad. Seega, kasutasin päevikumeetodit, panin oma mõtteahela kirja ning muutsin oma järeldusi ratsionaalsemaks. Näiteks, mulle põhjendati, et pidin töölt lahkuma ainult selle kriisi pärast, aga minu peas hakkasid tekkima vandenõuteooriad nagu “äkki see oli ikka selle pärast, et nad ei pidanud mind piisavalt heaks töötajaks ja see oli hea võimalus mul minna lasta”. Sidusin seda ühte olukorda ka enda väärtusega inimesena. Need mõtted olid muidugi ebaratsionaalsed ja ebatõesed ning päevik ning lähedastega vestlemine aitas mind.

Paljud, kes on töö kaotanud, kirjeldavad seda sarnaselt: olin justkui leinas ning tundsin end mõttetu inimesena. Samamoodi on tavaline mõelda negatiivseid automaatmõtteid. On normaalne ennast halvasti tunda, kui olukord on halb. Minu halb enesetunne õnneks ei kestnud kauem kui kaks nädalat.

Kindlasti aitas olukorda leevendada see, et tegin kohe kriisiplaani. Arvutasin välja, kuidas saada enda meelerahufondi ja olemasolevate rahadega hakkama mitmeid kuid. Leidsin, et saan askeetlikult lisateenimisvõimalusi kasutades hakkama detsembrini. Viisin kulutused nii minimaalseks kui võimalik ning vabastasin end igasugustest lisakohustustest. Samas, rahast mõtlesin iga päev ja see stress oli ikkagi kuklas, et on vaja leida koht, kust seda juurde tuua. Kuigi olen elanud tudengina “palgapäevast palgapäevani”, sest palk ei ole eriti suur, siis n-ö juba suure inimesena oli selline lakkamatu raha pärast muretsemine tõesti vastik. Ma ei kavatse seda rohkem kogeda.

Häiritud pakendivabadus

Natuke toime tulemist nõudis ka identiteedikriis: ma just tahtsin Tallinnas korralikumalt pakendivabalt ostmise juurde tagasi tulla, mis pendeldava eluviisiga veidi kannatas, aga olukord ei võimaldanud seda teha. Kas see tähendab nüüd, et mina olen pettur? Et mina ei saa hakkama? Et on tõestatud, et zero waste pole võimalik. Kindlasti mitte. See ei ole ainult tavainimese töö käia pakendivabalt ostmas. Ka ettevõtted peavad neid alternatiive pakkuma: nt korduskasutatavas taaras tooted jne. Tegin siis teisi asju: sõin rohkem vegan-alternatiive, tegelesin korralikumalt minimalismiga jne. 

Palju aitas ka süüvimine uutesse põnevatesse teemadesse. Tegelesin rohkem oma riietusega kasutades olemasolevat, uurisin vintage moe kohta, õppisin Carmen Haava käest meikimist ning Youtubest lihtsate vintage soengute tegemist. Väline aitas ka end sisemiselt paremini tunda. Eksperimenteerisin erinevate toitudega ning tegin videokõnesid sõbrannadega. Mul oli päevakava endale rõõmu pakkuvate tegevustega.

Kõik keskkonnaaktivistid: enda eest tuleb esimesena hoolitseda, et saaks paremini teisi aidata! Kui sul on rahamured või vaimne tervis pekkis, siis sa ei pea sealt kõrvalt veel pingutama ökošmökotada. See on okei, kui sa võtad enda jaoks aega ning ei mõtle pakenditele ja kõige rohelisematele ja eetilisematele toodetele ajal, kui sul napib jõudu inimesena koos püsida.

Selle teemaga oli mul kuidagi lihtsam toime tulla, sest mõtlen alati oma blogi lugejatele ja küsin, et kas ma oleks teistega nii karm kui endaga. Ilmselgelt oli näha, et nii kui nii kõigi tarbimine vähenes sel perioodil ja oma vaimne tervis tuli siis ja tuleb edaspidi esimeseks teada. Tegin ja teen nüüd julgemalt erandeid. Näiteks, kui ma ei prooviks fleksitaarlase/kõigesööjana põnevaid pakendatud veganalternatiive, siis ma ei teaks, mida pakendivabalt neist tahta.

Mõtlemise muutmine

Kandideerisin mitmetesse kohtadesse, mis mulle huvi pakkusid. Igal pool jõudsin parimate sekka, aga siis öeldi jälle, et leiti keegi parem. See oli küll nõme, aga ma pigem püüdsin rõõmustada selle üle, et vähemalt sain parimate sekka. Lõpuks leidsin töö kaks kuud pärast eelmisest töökohast lahkumist. Töötasin seal neli kuud ja otsustasin siis edasi liikuda. Juhtus nimelt nii, et leidsin WC-järjekorras seistes endale uue võimaluse enda ettevõtte alt töötada ja rohkem teenida.

Enne, kui ma sellest edasi räägin, siis siia vahele üks lugu. Sain aru, et mul tekkis koroonapandeemia ajal väga tugev puudujäägi mõtlemine. Peast käisid läbi sellised ebaratsionaalsed mõtted nagu: aga muidugi kukub maailm just siis kokku, kui Liisa rahaliselt oma elu tahab kindlustama hakata.

Enne olin pigem ikka selline inimene, kes mõtles, et võimalused on kõikjal ja tuleb ainult tegutseda. Ma juba tean kõike seda, kuidas investeerida, raha säästa, oma rahaasju ajada (erinevad kontod, meelerahufond) ja blabla, aga tol hetkel tekkis probleem, et raha tuli kuidagi eriti raskelt ja probleem oli minu mõtlemises.

Ja siis otsustasin kuulata Jen Sincero audioraamatut “You are badass at making money”. Sisuliselt on tegu raamatuga, mille eesmärk on muuta seda, kuidas inimene rahaliselt mõtleb ja pakkuda motivatsiooni. Näiteks, väga paljud meist, eriti keskkonnainimesed, kipuvad mõtlema, et raha on mingisugune räpane asi ja rikkad inimesed on pahad (ma päris nii ei mõtle). Muidugi, ainult kasvule tuginev majandus, mis ei arvesta planeedi piire ja sotsiaalset poolt, ongi vigane, kuid on normaalne, et vajame raha ja selle pakutavat turvatunnet. Seetõttu peaksime ka rahast positiivsemalt mõtlema ja sellele tänulikumad olema.

Psühholoogiahariduse tausta põhjal näen, et seal on mitmeid tehnikaid, mis on suguluses sellega, mida näiteks kognitiivses käitumisteraapias kasutatakse. Samas on ka sellist “universium hoolitseb sinu eest” juttu, mille peale teaduspõhine inimene (nagu mina) võib kas kulmu kortsutada või mõelda, et kui see lahti mõtestada, siis see on loogiline. Ja see raamat töötas minu jaoks: mul õnnestus selle blogiga seotud ettevõttesse tõmmata piisavalt sissetulekut, et iseenda boss olla. Natuke läks muidugi õnne ka vaja.

Uue töö leidsin tualettruumi järjekorrast

Aga hüppame tagasi wc-järjekorda (mis lause :D). Üks tuttav kutsus mu Rohetiigri avamisüritusele, et saaksime teatud teemadel suhelda, aga lõpuks tal ei olnudki seal minu jaoks aega ja ta jooksis ringi. Üks hetk tuli aeg käed roheliseks teha ja need alguse tähistamiseks lõuendile pressida. Roheliste kätega suundusid kõik pikka wc-järjekorda. Kasutasin võimalust ja uurisin ees seisvalt daamilt, et mis roheline asi teda sinna üritusele tõi. Ta selgitas, et teeb keskkonnaministeeriumile ühte ringmajanduse projekti. Küsisin, et kas ta tunneb mu kolleegi, kellega ka kõrvaltööna ühte ringmajanduse projekti teen. Daam ütles, et ei, aga ta väga tahaks, sest tahab teda palgata projektijuhiks ja just samal päeval helistas talle.

Ütlesin, et mu kolleeg kindlasti väga sobiks sellele kohale. Ma too hetk ei öelnud talle, et oleksin ka ise huvitatud, sest miks ma peaks oma sõbrannalt töö ära napsama. Sõbranna lõpuks aga ei olnud sellest kohast huvitatud ja nii saingi tegelema väga põneva teemaga suuresti tänu sellele, et alustasin tualettruumi järjekorras vestlust.

Kui sa vajad abi

Ma ei tea rohkem kui aasta aega ette, kuidas asjad edasi kulgevad, aga hea uudis on, et ma olen tagasi jalul ja mängus ning elevil tuleviku pärast. Teen tööd, mis mulle väga meeldib. Aga pea meeles: kui sul on praegu asjad pahasti, siis on okei natuke aega end halvasti tunda ja endale aega võtta. Me ei pea olema kogu aeg tugevad, rõõmsad ja positiivsed. Kui sul on vaja abi vaimse tervisega, siis palun otsi seda: jaga muret usaldusväärse inimesega, haruta mõttepundart päevikus lahti, loe lisamaterjale ja vajadusel otsi professionaali abi. Võid soovi korral jagada samuti oma kogemust siin kommentaarides, et teistele toeks olla.

***

Vaata ka

*peaasi.ee vaimse tervise info

*lahendus.net tasuta veebinõustamine

*Mõttepäeviku pidamine mõtete üle parema kontrolli saavutamiseks

*Negatiivsete automaatmõtete juurte leidmine

*Ärevushäire kognitiivne käitumisteraapia




Eelmine
Kvaliteetne blender võib aidata ka pakendiprügi vähendada
Järgmine
Mis saab inimese asjadest, keda enam ei ole

1 vastus

Email again:
Mari 12. oktoober 2020
Nii hea oli lugeda. Ja mulle meeldib, kui kirjutad rohkem ka endast ja ka raskustest. Lihtsalt on tore päris Liisat ka natuke tundma õppida. :) Armas oled ja edu uue ägeda tööga!