Mis saab inimese asjadest, keda enam ei ole

Mamma juures Tartus külas käimine oli minu lapsepõlves oodatuim asi üldse. Kulunud hruštšovkagi säras tema kohalolust. Minu pere saabudes oli tal alati rikkalik laud kaetud ja ta üritas alati mulle tõsta rohkem süüa kui mulle kõhtu mahtus - tüüpilised vanaemad. Mamma ei väsinud minuga tegelemast.

Olin vist umbes neljane, kui mamma selgitas mulle, et see ei ole tema päris nimi - olin väga pettunud (naeran). Väiksena oli üks minu lemmikmäng siduda tordinöör “ringiks” suure laua jala ja tooli külge. Nööri küljes rippus lahtine ümbrik, kuhu sai panna salasõnumi. Nööri sikutades sai sõnumi teisele saata ja tema vastuse kirjutada. Saatsime vanasti üksteisele ka päris kirju ümbrikus ning helistasime iga nädal. See oli nii vahva!

Mamma mängis minuga ka peitust. On täiesti uskumatu vaadata, millistesse kitsukestesse kapivahedesse mahtusin. Ükskord peitis vanaema ennast ära, aga unustasin ennast vist pooleks tunniks Cartoon Networki vaatama, kui ta järsku ukse tagant peidust välja tuli ja küsis, kas ikka otsin teda - piinlik. Õhtuti laulis ta mulle unelaule ning päeval ümises inglise ja šoti viise.

Tal oli alati lakkamatult naljakaid lugusid rääkida oma enam kui 50 aastat kestnud tööst õpetajana. Kui koos Inglismaa ja Šotimaa reisil käisime, siis ta tahtis hirmsasti giidi lauseid lõpetada, sest see oli vist selleks hetkeks juba tema kümnes kord Inglismaal. Reisimine oli tema suur kirg ja piiride avanedes kasutas ta iga võimalust maailma avastada. Ka vanas eas käis ta palju teatris, sõbrannadega kohvitamas, seiklemas ja suvilas aiamaad koristamas. Kodus olles meeldis talle vaadata mõrvamüsteeriume ning ka raamaturiiul oli just Agatha Christie lugusid täis.

Mamma oli särtsu täis, lahke, hea huumoriga ja treenitud kooliõpetajana inimestele sõbralikult ära panema. Mulle nii meeldis temaga aega veeta. See oli vist aastal 2009, natuke pärast meie ühist reisi, kui ta sai selgust, miks tal alaseljavalud on. Tal diagnoositi vähk. Mäletan seda klompi kurgus, kui ühel ühisüritusel taas nägime ja tal oli parukas peas. Reaalsus justkui virutas rusikaga kõhtu. Õnneks saime veel mõned aastad koos aega veeta. Aasta enne minekut arutas ta minu kuuldes, kellele mis jääb ning see oli nii kurb kogeda nii lähedalt, et inimesed polegi igavesed.

Keskkooli lõpupoole, natuke pärast oma sünnipäeva sattus vanaema haiglasse. Käisin teda ise Tallinnas elades Tartus nii palju vaatamas kui võimalik ning hoolitsesin tema korteri eest kuigi keegi seda ei palunud. Viimaselt klassireisilt naastes ja kodus filmi “Rentslimiljonär” vaadates kuulsin, et mamma lahkus meie seast 85-aastasena. Päev pärast keskkooli lõpetamist läksin matustele… Õnneks elas ta pika ea, aga tean, et ta oleks tahtnud ja haiguseta suutnud kauemgi vastu pidada.

Tema korter jäi meie perele. Mulle meeldib öelda, et mamma hoolitses minu eest isegi pärast siit ilmast lahkumist. Alguses tundus ikka nii uskumatu, et teda enam pole. Nagu ta võiks iga hetk suvilast naasta ja ukse just selle spetsiifilise krigiseva häälega lahti keerata. Aja jooksul mingi maagia justkui lahkus sellest kohast ja asjadest. See elas hoopis edasi viisides nagu Auld Lang Syne, lõhnades nagu värske koorega kartul, maitsetes nagu hapud kirsid, värsked rohelised keedetud aedoad võiga ja just seda õiget viisi valmistatud omlett, mõne tänaval vastu kõndiva vanema daami kõnnakus ja välimuses, kaminapuude praksumises ja puuküttega pliidis (nagu suvilas) ning kingiks toodud hoidistes.

Hruštšovka oli taas lihtsalt üks hingeta kortermaja. Plaanisin nii kui nii mamma juurde ülikooli ajaks elama minna, aga nüüd olin selles kohas üksi. Lootus oli, et parim sõbranna ja minu poiss-sõber kolivad ka sisse - ja see ka juhtus. Enne kui nemad minu uude koju soojuse ja tähenduse tõid, asusin korteris natuke rohkem korda looma.

Asjade hulgaga tegelemine

Mammast järgi jäänud asjade kogus oli meeletu. On endiselt. Ma olen kuus aastat nüüd nende asjadega järk-järgult tegelenud. Kolmes pungil täis riidekapis oli alguses pea igal riidepuul kolm eset korraga. Kabinet oli täis maast laeni raamatuid ning iga kapp kraamiga täidetud. Ema tegeles suures osas riietega. Mina rentisin hiljem kolimisauto ja pidin osa asju jäätmejaama saatma (katkised kapid, nõukaaegne katkine külmkapp, kus ta purke hoidis jne). Sugulased ja sõbrad aitasid ka. Ülikooli alguses otsisin uued omanikud vanale voodile, pliidile ja kušetile.

Korteris oli aga päris palju asju, mille puhul oli tunne, et keegi võiks neid materjale millekski kasutada, aga toona polnud nende pakkumiseks kohta. Kõik pakutavad asjad pidid olema pigem korralikud. Üks aasta tulime aga koos ühe neiuga ideele, et võiks olla veebiplatvorm, kus saad otsida oma jääkidele omaniku, kes neist n-ö aarde teeb.

Algse ideena mõeldud platvormi päris ei sündinud, aga tegime alustuseks Facebooki grupi “Prügi aardeks taaskasutus: Tartu”. Hiljem tekkisid grupid Rakverre, Tallinna ja Viljandimaale. Need toimivad kenasti tänini. Seal sain nii palju asju ära anda: jõuluehted telgi kaunistamiseks, ühepoolselt trükitud paber lastele joonistuspaberiks, kunstivahendid ja jubinad meisterdamiseks, mööbel üles putitamiseks, vanad raamatud koju leti meisterdamiseks jne jne.

Pärast kooli lõpetamist hakkasin aktiivsemalt korterit tühjendama. Sel aastal tulid ka sugulased asju vaatama ning leidsid suvilasse linu, raamatuid, nõusid ja lapsele mänguasjad. Vanaema õpetajatööga seotud dokumentidel oli ka potentsiaalne ajalooline väärtus.

Müümisega oli aga oluliselt raskem. Katsetasin mitmeid platvorme ja kohti. Lihtsaim oli müüa nõusid. Need läksid Facebook Marketplace’is nagu lupsti ära. Eestikeelsed raamatud sain samuti müüdud. Osad asjad jäid küll alles, aga need viisin Uuskasutuskeskusesse. Asjad pakkisin kodust leitud materjalidesse. Kasutasin maksimaalselt ära kapisügavustest leitud kilekotte, pabereid ning reisikaarte.

Enim jäi vanaemast järele nõukogudeaegseid ja ingliskeelseid raamatuid, mille müümine on õudus kuubis. Ingliskeelsed raamatud olid kusjuures suures osas uued ja hea väljanägemisega, aga osta ei tahtnud neid keegi. Kirjutasin mitmele poole annetamise kohta info küsimiseks, aga ei kippu ega kõppu. Jälle aitas prügi aardeks taaskasutus grupp hädast välja: selgus, et raamatukogud on ka selliste raamatute annetamisest huvitatud.

Teised ajad

Minu vanaema elas teistsugusel ajal, kus kõik prinditi ühepoolselt välja ja hoiti alles. Ta nägi II maailmasõda, NSVL aega ja taasiseseisvumise algust, mil oli pigem tark omada varusid riietest, tekstiilidest ja muust. Kui oled aastaid olnud piiratud, siis ostlemisel on vabaduse mekk. Ja arvan ka, et kuna ta oli mitmeid kalleid inimesi kaotanud - sh oma poja Estonia hukule -, võisid asjad näida ainsana, mis sinust kunagi ei lahku, millele saab loota, mis talletavad mäletusi. Minu vanaisagi (teiselt poolt) räägib, kuidas ta ikka tõi meremehena mingist riigist selle ja tolle asja ning kui palju ta nende nimel töötas. Asjad on talle mingisuguse teise tähendusega, saavutuste näitajad.

Siiski, kogu oma empaatilisuse ja austuse juures oma esivanemate vastu, leian, et võiksime noorema põlvkonnana rohkem mõelda, mida päriselt vajame. Ettekujutus võib olla, et küll siia ilma jäänud saavad kõik asjad maha müüa ja nende eest raha teenida. Tegelikkuses, asjad kuluvad, moed muutuvad ning inimesed ei näe sinu asju sama väärtuslikuna kui nende omanik. On vähe asju, mis ei muutu vähemväärtuslikuks või lausa väärtusetuks. Olen OLULISELT rohkem pannud aega sellesse, et neid asju korrastada ja neile väärikas tee leida kui neilt teeninud. Sellel sorteerimisel ei paista veel lõppu tulevat.

Vanaemale kuulunud asjad, mida igapäevaselt kasutan:

  • Õhuke mantel - lasin parajaks teha
  • Sallid (kannan mõlema vanaema omi)
  • Kodusemad kampsikud, särgid
  • Nõud: salatikausid ja jalaga vaagen juurviljade ja puuviljade hoiustamiseks, kristallpokaalid, kann (kasutan ka vaasina), presskann, 
  • Tehnika: saumikser ja -segur
  • Vahel kannan mõnda tema ehet

Kuhu oma asju pakkuda
Asju saab nii ära anda, et tead enam-vähem, et järgmine omanik austab ja hoiab neid.
***
Millised on teie kogemused siit ilmast lahkunud lähedaste asjadega tegelemisega? Kuidas see protsess oli? Mis teil praegu kasutust leiab? Kuidas uue elu leidsite asjadele
Eelmine
Kuidas koroonakriis mind proovile pani
Järgmine
Ülevaade Eesti keskkonnasõbralikust moest

3 vastust

Email again:
K 26. oktoober 2020
Nii ilusasti kirjutasid oma vanaemast, mul oli seda nii tore lugeda! :)
Anni 27. oktoober 2020
Väga armas ja südamlik lugemine. :) Minu enda vanaema lahkus 2017.aastal 89.aastasena. Kuidagi nii vahva lugemine oli ja sellega koos enda vanaema meenutada. Aga samas meenutab see lugu veidi rohkem minu elukaaslase vanaema, kes on praegu 81.aastane ja oli ka kunagi õpetaja. Vanaemad on ikka elupärlid. Aitäh hinge puudutamast! :)
Kahjuks ei oska anda nõu, mida kadunukeste asjadega teha, sest minu vanaema asju on minu ema sorteerinud, aga samas talle endale on ka kombeks asju kokku kuhjata. Minul aga juba väikese lapsena meeldis asju pidevalt sorteerida ja vaadata, mida ma ei vaja. See andis kuidagi sellise kerge olemise. Olen vahepeal internetis sattunud peale kommentaaridele, et selliseid asju harrastavad vaid rikkad, aga ise olin pigem vaesemast perest (nt. enne kui veel euro tuli, siis olid 100 krooni eest jalanõude ostmine minu ema jaoks liiga kallis). Riided ja jalanõud olid juba väikesest peale ostetud taaskasutuspoest ja enamus mänguasju ka). Mõned üksikud hilbud olid uuena ostetud ( nagu nt. aluspesu, nailonsukad jms). Aga hoolimata sellest meeldis mulle enda teadmata konmari praktikat harrastada. :) Ahjaa kuna mulle on meeldinud juba väikese põnnina meisterdada, siis korjasin juba igasugu "sodi" kokku ( pakendid jms) ja ka neid pidevalt sorteerisin). :)
Lembi 27. oktoober 2020
Olles ise väga sarnase olukorra läbi teinud (elan ka vanaemast jäänud korteris ja sorteerisin eelnevalt tema asju-riideid-raamatuid ja mööblit, ka minu vanaema oli õpetaja). Minu vanaemal küll objektiivselt ei olnud väga palju asju kodus (võrreldes teiste inimestega, sorteerides ikka tundus palju), sest kunagi polnud üleliia raha, aga raamatuid ja kategooria igaks-juhuks-jätan-alles-selle alla kuuluvaid karbikesi-riidejupikesi oli palju. Ja lõnga, lõputult lõnga. Seda on siiani, kuigi olen ka ära andnud palju. Mitmed mööblitükid oli varasemalt tema omad, mis praegu on ka kasutusel. Mõned olid nii vanad, et tuli viia jäätmejaama, mõned sai viia uuskasutuskeskusesse ja mõned asjad sai sugulastele anda või kui materjali muus osas ära kasutada. Raamatutega - osad on endal, osad on sugulastele antud, osad viisin Trükimuuseumi (ENE-d) ja kottide kaupa Uuskasutuskeskusesse. Müümisega ei tegelenud, sest need olid nõuka-aegsed ja tihti üsna spetsiifilised, kirjandusteadusega seotud või ilukirjandusest autorid, kelle vastu tänapäeval vähe huvi tuntakse. Nõusid kasutan ise ja natuke olen laiali jaganud perele. Tehnikat kasutan siiani. Nõusid ja köögitehnikat olen väga vähe ostnud juurde. Televiisori viisime jäätmejaama. Palju olen tegelenud vanade pakendite ja karbikeste jms, mida kokkuhoidlik, sõja ajal ja nõuka-ajal elanud inimene ikka alles jättis, et äkki läheb vaja ja vahel ka uuesti kasutas. Riietest ja kingadest enamik sai viidud jäätmejaama sest polnud kvaliteedilt muuks sobilik, teatud hulga jagasime sugulaste ja pere vahel ära, midagi viisin vist ka Uuskasutuskeskusesse. Kindaid kannan sügis-talvel nii, et näpuotsad katki. Kübar ja õmblusmasin ei liigu kuhugi, sest nad olid vanaema OMAD.
Kui alguses oli õudne tunne, kuna ma justkui lammutasin vanaema elu laiali, siis aegamööda see hajus ja korteris remonti tehes sai vanaema kodust minu kodu.