Kuidas ma kodus töötades oma aega planeerin?
Minu jaoks on oma aja tõhus planeerimine nüüdseks nii loomulik asi, et ma ei pea sellele pikemalt mõtlema. Kui hakkan aga lahkama seda, millistest uuringutest, raamatutest ja kogemustest lähtun ning mida ma teen, siis juttu jagub pikemaks ajaks. Pange õige endale tee ja suupisted valmis, sest see siin tuleb üks pikk, aga loodetavasti kasulik jutt. Minu eesmärk on praegu rääkida lihtsalt sellest, mida mina teen - seda on esimesel pilgul palju. Võtke sellest endale sobiv ja alustage väikeste sammudega.
Hakkasin kodust töötamise viise otsima juuraõpingute ajal. Ülikooli alguses töötasin ettekandjana, aga mul viskas üle südaöösel koju jõudmine, selle järel pool seitse ärkamine ning kella kaheksases loengus esipingis magama jäämine. Pärast vahetasin eriala psühholoogia peale ning hakkasin uurima, kuidas tõhusamalt õppida ja oma aega planeerida. Tundsin, et ma ei kasuta õigeid meetodeid.
Mul ei ole teile rääkida lugu,et minust sai NASA-s termotuumafüüsika spetsialist või isegi ette näidata cum laude tunnistust psühholoogias, kuid tõhusate õppimismeetodite uurimine ning aja planeerimine aitas mind tohutult. See parandas mu tulemusi ja võimekust oma tegevusi juhtida võrreldes varasemaga oluliselt. Mul õnnestus ikkagi paar korda läbipõlemise ääreni jõuda, sest mingi ülesanne läks liiga suureks, kuid samas tundsin need hetked paremini ära ja andsin endale andeks.
Kui keegi, kes tunneb aja planeerimist, räägib teile, et tal on kõik koguaeg ideaalne, siis ta kas valetab või on erand. Ka need, kes teisi õpetavad (sh mina alustasin Psühhobussis tõhusa õppimise koolituse tegemist), põruvad vahel. Ja see on okei. Vigade tegemine ning nendest õppimine on inimeseks olemise osa.
Loodan, et teil on siiski kasu sellest, kui jagan teiega, mida mina teen, et oma aega paremini juhtida.
Mul on suur tegevuste nimekiri
Kuulus psühholoog Kurt Lewin (1890-1947) istus kord restoranis ja täheldas, et ettekandjad suutsid suurepäraselt meelde jätta maksmata arvete summasid. Samas, kui Lewin mõni aeg pärast arve maksmist ettekandjalt oma arve summat uuesti küsis, ei mäletanud too seda enam.
Lewini õpilane Bljuma Zeigarnik (1901-1988) tegi katse, milles uuris, kas inimesed mäletavad pooleli jäänud ülesandeid paremini kui tehtud ülesandeid. See hõlmas umbes 20 aritmeetilist ülesannet, mõistatusi ja käelisi tegevusi nagu kujude voolimine ja pappkastide voltimine. Katseisikuid segati just siis, kui neil tekkis mõte, kuidas probleemi lahendada. Kui neil pärast lahendusviisi meenutada paluti, meenusid tegemata ülesanded paremini. Selle katse tulemusi on hiljem korduvalt teiste katsetega korratud.
Minu peas käis varem sageli ülikoolist koju tulles ajutorm, et peab seda tegema ja toda tegema ning kolmandat tegema. Märkasin loengutes, et mõtted tegemata asjadest segasid mul oluliselt keskendumist. Vahel suutsin loengu ajal kaks A4 poolt täis kirjutada asju, mis teha vaja on.
Nüüd ma taolist mõttetormi enam ei koge, sest mul on tegevuste nimekiri. See võib olla nii paberil kui ka digitaalselt. Mina kasutan juba aastaid todoist.com-i. See järgib suurepäraselt raamatu "Getting things done" põhimõtteid.
Ma sisestan Todoistis ülesande/tegevuse, kategooria ja kuupäeva ning saan määrata, kuivõrd prioriteetne mingi ülesanne mingil päeval on. Näiteks, hetkel võtan Udacitys tasuta turundusanalüütika kursust. See on minu isikliku enesearenduse jaoks (lisan reale #isiklik). Antud hetkel on aga oluline kindlasti sellele aega pühendada, et mu tasuta versioon enne kursuse lõppu otsa ei saaks. Seetõttu olen selle märkinud punaseks antud kuupäeva peale.
Asjade kohe kirja panemine tähendab, et ma ei kuluta oma mõtteid selle meelespidamisele. Ma tean, et mul on vajalik kirjas ning saan seda tegevuste nimekirjast vaadata. Nt kui ma näen töö tegemise ajal huvitavat artiklit, siis ma lisan selle #raamatud/filmid kategooriasse, et ma saaksin keskenduda tööle ja ei hüppaks tegevuste vahel. Ma ei lisa sellele kuupäeva, sest see ei ole oluline ülesanne. Youtube videod, mis huvi pakuvad, märgin lihtsalt Youtube's endas "watch later" esitusloendisse ning panen taustaks jooksma näiteks süüa tehes (tavaliselt on need jutustavad videod ja pildi jälgimine pole eriti oluline).Sarnased kategooriad on #ostlemine ja #kunagi/võib-olla. Päeva jooksul märkan, et küpsetuspaber (pean oma sõnu küpsetuspaberi mitte kunagi ostmise osas nüüd sööma) on otsa saanud ja mees tahaks puljongikuubikuid kasutada. Panen need kõik #ostlemine nimekirja, et ma ei peaks kohe tegutsema, vaid saaksin ostud teha korraga. Sinna nimekirja lähevad ka asjad, mille osas pean veel veidi mõtlema, kas mul on seda vaja. Näiteks hiljuti olen olnud huvitatud happekoorijatest näonahale (plastpakendis). Kui tahan midagi neist ka mõni aeg hiljem, siis soetan need katsetamiseks. #Kunagi/võib-olla nimekirja viskan ideed asjadest, mida võiks katsetada või mis võiks ära teha, aga mis ei ole prioriteetsed ja millega ei ole ajaliselt kiire. Vahel käin selle kategooria silmadega läbi.
Taolise nimekirja saab teha ka paberil, kuid ma eelistan Todoistit, sest see on nii telefonis kui ka arvutis ning ma saan asju lihtsasti edasi liigutada. Minu lemmik on edasi lükkamise funktsioon. Ma ei koge ülesannetega seonduvat ärevust just tänu sellele, et mul on koguaeg arusaamine, mis on prioriteetne ning millise ülesande võib vahele jätta.
Ma planeerin oma päeva eelmise päeva lõpus
Kui käisin ülikoolis, siis tegin (nt eksamiperioodil) oma digitaalsesse kalendrisse kava 30-minutiliste plokkide täpsusega. Kuna tuli läbi töötada suurel hulgal tekste, siis kasutasin Pomodoro meetodit: iga 25 minuti tagant 5-minutiline paus, neljandal korral 30-minutiline paus. See aitas mul töötada ka teemadega, millega ma ei tahtnud tegeleda. Motivatsioon on jama. Motivatsioon jätab sind esimesel hetkel maha, mistõttu tuleb end vahel suruda asju tegema. Kalender oli minu suunis, mida tuleb teha.
Praegu ma nii ranget kalendrit ja ajakava ei vaja. Lisaks, nt ajakirjaniku töös muutuvad päeva prioriteedid pidevalt. Seega mõtlesin välja enda süsteemi, mis tagantjärele analüüsides on segu ajateljest, päeviku pidamisest (ingl bulletjournaling) ja äriprotsesside juhtimisest. Raudselt keegi on kuskil midagi sellist juba leiutanud, aga tulin ise selle peale. Ma joonistan endale paberile ajatelje, kuhu paigutan mingisugused olulisemad punktid oma päevas. Mõnedest punktidest joonistan välja eraldi harusid, kuhu paigutan spetsiifilisemad alaülesanded. Ülesanded võtan suuresti Todoistist.
Eriti olulised asjad märgin tärniga. Kui asi on tehtud, tõmban sellele joone peale. Kui ülesannet tehtud ei jõua, teen selle juurde väikese noolemärgi ja tõstan selle järgmise päeva ajateljele.
Ajateljele kirjutan ka hommikusöögi, jooga, praegu võetava e-koolituse ning õhtused tegevused. Trenni eelistan ennast tundes teha kohe hommikul, sest siis on garanteeritud, et see ka tehtud saab. Kõige rohkem harusid tuleb välja töistest tegevustest ning kodustest toimetustest. Mul on ka eraldi haru mini-ülesannete jaoks, mis võtavad mõned minutid - eelistan need kõik korraga ära teha. Muide, kui sinu elu ei nõua ajatelje tegemist, piisab ka lihtsast tegevuste nimekirjast. Kui Todoist pole sinu teema, siis näiteks Pick Up Limes juhendab hästi oma tegevuste nimekirja koostama selles videos.
Tuleb ka arvestada, et alati ei lähe päev nii nagu planeeritud. Hiljuti olin endale korraliku plaani teinud ning ärkasin hommikul palaviku ja kurguvaluga (angiin, mitte koroona). Ilmselgelt oli siis prioriteet lihtsalt puhata ja olla niisama. Lisaks oma keha kuulamisele tuleb silmas pidada ka enda vaimset tervist. Terve päev ei peaks olema tööd täis topitud, vaid see peaks sisaldama ka muid tegevusi.
Valin päeva olulisima tegevuse
Knappi ja Zeratsky raamat "Make Time" räägib aja juhtimisest rõhuga sellel, et meil oleks päeva lõpus midagi mäletamisväärset tehtud. Vahel on see oluline tähtaeg, kuid sageli on see lähedastega suhtlemine, uue oskuse õppimine või trenni tegemine. Oma päeva planeerides võiks ära märkida selle ühe olulise asja, mida kindlasti teha tahaksid. Minu jaoks pole see enamasti tööga seotud. Karantiini perioodil on see enamasti treening või mõne toreda uue oskuse õppimine.
Planeerin aega enda jaoks
Minu päevas peavad olema tegevused, mis võimaldavad mul lõõgastuda, areneda ja oma tervist hoida. Hommikuti alustan sageli treeninguga ning söön rahulikult hommikusööki. Praegu arendan ennast ka veebikoolitustega. Püüan kodus hoida ka üsna ranget piiri tööaja ja koduste tegemiste vahel. Kui tööpäev on läbi, siis ma ei vasta töömeilidele ega oota reageerimist ka teistelt. Taoline selge piir peab kohe algusest olema, sest muidu võidakse hakata ootama, et vastadki iga kell kirjadele.
Ütlen rohkem "ei"
Olen kriitiline, milliste ülesannete enda peale võtmisel on see, et just mina neid teen, oluline. Näiteks mind kutsutakse sageli tasuta jäätmeteta elust rääkima. Iga esinemine nõuab aga ettevalmistust, e-kirjade vahetamist, sageli liikumist ühest linnast teise ning kulutusi transpordile ja söögile.
Üks esinemine võtab kindlasti vähemalt tööpäeva jagu tunde, mis tavasilmale välja ei paista. Mõne esinemise koguajakulu võib olla lausa 16 tundi, vahel isegi rohkem kui 24 tundi. Need on tunnid, mida võiksin kasutada oma lähedastega aja veetmiseks, uute elamuste saamiseks, oma finantsilise tuleviku kindlustamiseks ja millegi uue õppimiseks.
Kuigi mulle meeletult meeldib töötube teha ja inimestega suhelda, siis ma ei hakka seda tegema lõputult enda heaolu arvelt. Minu blogi on tasuta ning internetis on palju videosid ja ettekandeid samal teemal, mis on tasuta. Ma siiralt usun, et inimesed peaksid julgelt küsima oma töö eest väärilist tasu, ning ühel hetkel ütlema rohkem ei. Ja kui mulle soovitakse esinemise eest tasu maksta, siis selleks on mul loodud ettevõte, mille alt saan mugavalt arveid teha.
Kui ma ei taha midagi teha, mida ei ole vaja teha, siis ma aktsepteerin enda tundeid ning ütlen viisakalt "ei". Ma tegin varem palju vabatahtlikku tööd, kuid nüüd eelistan pigem rahaliselt toetada endale olulisi organisatsioone ja sellega suuremat mõju saavutada. Ma aitan hea meelega tasuta oma lähedasi ja sõpru, kuid ma ei jõua lõputult kõiki toetada ning austan enda aega ja teiste aega.
Mõtle, millele võiksid sina rohkem "ei" öelda? Kas sa ohverdad enda heaolu kuskil teistele liigselt tasuta tööd tehes? Paljud minu tuttavad on selle üle kurtnud, et inimesed, keda nad vaevu tunnevad, vihastavad, kui nad ei paku omast vabast ajast tasuta juriidilist abi või tõlketeenuseid. Küsida võib muidugi alati, aga tuleb leppida, kui öeldakse "ei".
Enda suhtumisest hoolimata, mida mõni kutsuks egoistlikuks, on mul palju imelisi sõpru ja tuttavaid, kes ei võta ka pakkumise peale oma abi eest mult raha vastu ning aitavad alati hea meelega - mul on väga vedanud. Ja kui võtavad, siis see ei tee neid vähem imelisemaks.
Praktiseerin digitaalset minimalismi
Ma kirjutan sellest kindlasti rohkem, aga kui lühidalt kokku võtta, siis:
Ma ei looda motivatsioonile, vaid lihtsalt teen
Nagu ma juba rääkisin, siis motivatsioonile ei saa igas olukorras loota ning vahel tuleb paratamatult teha ka asju, millega ei taha tegelda. Näiteks enne hommikust trenni võib peas hakata käima umbes selline jutt: "Ma ikka ei viitsi. Ma läheks parem magama. Äkki ikka ei tee trenni." Siis kui taban end taolistelt mõtetelt, loen viieni (vaata videot Mel Robbinsi viie sekundi reeglist) ning hakkan lihtsalt pihta. Vahel on vaja ettekäänetest lihtsalt läbi suruda, sest muidu ettekäänded tapavad lihtsalt meie püüdlused oma eesmärkide suunas ära.
Üks lugeja küsis: "Kuidas ennast motiveerida, kui tähtajad on kaugel?" Oi, mul on kahtlemata sellega probleeme olnud. Ma soovitan teha ülesande igapäevasteks väikesteks ampsudeks. Tee endale kasvõi suur paberplakat nähtavasse kohta kuupäevadega, kuhu saad hakata riste tegema ülesandega tegelemisest. Pane paika reegel, et vahele tohid jätta maksimaalselt ühe päeva ning erandid on haigeks jäämine vmt.
Ärkan ja lähen magama iga päev umbes samal ajal
Ma olen vägagi hommikuinimene. Ärkan tavaliselt kell 6 (vahel 5:30, vahel 7:30). Aga ma olen hommikuinimene ainult siis, kui ma saan enne piisavalt magada (21-23 magama minna). Mitu lugejat kirjutas mulle, et nad ei suuda õigel ajal magama minna ja tõusta ning see häirib nende aja planeerimist.
Üldiselt on hea unehügieeni hoidmiseks hoida ühtlast unerütmi: minna magama ja ärgata iga päev umbes samal ajal. Mul käib nii õhtuti kui ka hommikuti äratuskell, mis annab nendest aegadest märku. Siin tekib järgmine küsimus neil, kes panevad hommikuti oma äratuskella kinni ja magavad edasi. Ma soovitan kasutada jälle viie sekundi reeglit: loe viieni, tõuse kohe üles ning tee midagi toredat (trenn, hommikusöök, lugemine). Viimasel ajal mul isiklikult ei ole probleemi kohe üles tõusmisega, kuna ootan oma hommikuid.
Vahel mul tekib lihtsalt päeva keskel väsimus. Seepärast on hea teha mingisugust hoogsat trenni päeva algul ning päeva jooksul väsimuse tekkides ka mini-trenne. Joon seepärast sageli rohelist teed, et oma nõrk kofeiiniannus kätte saada.
Püüan töötada vaikses ruumis
Mul ei ole lapsi, mistõttu mul ei ole kodus ka suuri müraprobleeme, mis graafikus püsimist takistaks. Kuna mul on aga väikesed õved, siis ma tean, mis mürglit nad sageli teevad. Õnneks vanematekodus saab nad õue saata või anda muud tegevust, kuid kindlasti on väikeste lastega kodus olemine ja töötamine keeruline. Kuigi lugejad tõid seda oma murena välja, siis ma ei oska sel teemal kahjuks nõu anda, sest ma ise ka ei tea, kuidas ma hakkama saaks. Nõuanded lapsevanematele on aga kommentaariumisse oodatud.
Millest ma tahan veel tulevikus rääkida: kuidas üldiselt häid harjumusi kujundada; produktiivsusest; täpsemalt digitaalsest minimalismist jpm. Millest veel sooviksid lugeda ning millised küsimused tekkisid?
Mul ei ole teile rääkida lugu,et minust sai NASA-s termotuumafüüsika spetsialist või isegi ette näidata cum laude tunnistust psühholoogias, kuid tõhusate õppimismeetodite uurimine ning aja planeerimine aitas mind tohutult. See parandas mu tulemusi ja võimekust oma tegevusi juhtida võrreldes varasemaga oluliselt. Mul õnnestus ikkagi paar korda läbipõlemise ääreni jõuda, sest mingi ülesanne läks liiga suureks, kuid samas tundsin need hetked paremini ära ja andsin endale andeks.
Kui keegi, kes tunneb aja planeerimist, räägib teile, et tal on kõik koguaeg ideaalne, siis ta kas valetab või on erand. Ka need, kes teisi õpetavad (sh mina alustasin Psühhobussis tõhusa õppimise koolituse tegemist), põruvad vahel. Ja see on okei. Vigade tegemine ning nendest õppimine on inimeseks olemise osa.
Loodan, et teil on siiski kasu sellest, kui jagan teiega, mida mina teen, et oma aega paremini juhtida.
Mul on suur tegevuste nimekiri
Kuulus psühholoog Kurt Lewin (1890-1947) istus kord restoranis ja täheldas, et ettekandjad suutsid suurepäraselt meelde jätta maksmata arvete summasid. Samas, kui Lewin mõni aeg pärast arve maksmist ettekandjalt oma arve summat uuesti küsis, ei mäletanud too seda enam.
Lewini õpilane Bljuma Zeigarnik (1901-1988) tegi katse, milles uuris, kas inimesed mäletavad pooleli jäänud ülesandeid paremini kui tehtud ülesandeid. See hõlmas umbes 20 aritmeetilist ülesannet, mõistatusi ja käelisi tegevusi nagu kujude voolimine ja pappkastide voltimine. Katseisikuid segati just siis, kui neil tekkis mõte, kuidas probleemi lahendada. Kui neil pärast lahendusviisi meenutada paluti, meenusid tegemata ülesanded paremini. Selle katse tulemusi on hiljem korduvalt teiste katsetega korratud.
Minu peas käis varem sageli ülikoolist koju tulles ajutorm, et peab seda tegema ja toda tegema ning kolmandat tegema. Märkasin loengutes, et mõtted tegemata asjadest segasid mul oluliselt keskendumist. Vahel suutsin loengu ajal kaks A4 poolt täis kirjutada asju, mis teha vaja on.
Nüüd ma taolist mõttetormi enam ei koge, sest mul on tegevuste nimekiri. See võib olla nii paberil kui ka digitaalselt. Mina kasutan juba aastaid todoist.com-i. See järgib suurepäraselt raamatu "Getting things done" põhimõtteid.
Ma sisestan Todoistis ülesande/tegevuse, kategooria ja kuupäeva ning saan määrata, kuivõrd prioriteetne mingi ülesanne mingil päeval on. Näiteks, hetkel võtan Udacitys tasuta turundusanalüütika kursust. See on minu isikliku enesearenduse jaoks (lisan reale #isiklik). Antud hetkel on aga oluline kindlasti sellele aega pühendada, et mu tasuta versioon enne kursuse lõppu otsa ei saaks. Seetõttu olen selle märkinud punaseks antud kuupäeva peale.
Asjade kohe kirja panemine tähendab, et ma ei kuluta oma mõtteid selle meelespidamisele. Ma tean, et mul on vajalik kirjas ning saan seda tegevuste nimekirjast vaadata. Nt kui ma näen töö tegemise ajal huvitavat artiklit, siis ma lisan selle #raamatud/filmid kategooriasse, et ma saaksin keskenduda tööle ja ei hüppaks tegevuste vahel. Ma ei lisa sellele kuupäeva, sest see ei ole oluline ülesanne. Youtube videod, mis huvi pakuvad, märgin lihtsalt Youtube's endas "watch later" esitusloendisse ning panen taustaks jooksma näiteks süüa tehes (tavaliselt on need jutustavad videod ja pildi jälgimine pole eriti oluline).Sarnased kategooriad on #ostlemine ja #kunagi/võib-olla. Päeva jooksul märkan, et küpsetuspaber (pean oma sõnu küpsetuspaberi mitte kunagi ostmise osas nüüd sööma) on otsa saanud ja mees tahaks puljongikuubikuid kasutada. Panen need kõik #ostlemine nimekirja, et ma ei peaks kohe tegutsema, vaid saaksin ostud teha korraga. Sinna nimekirja lähevad ka asjad, mille osas pean veel veidi mõtlema, kas mul on seda vaja. Näiteks hiljuti olen olnud huvitatud happekoorijatest näonahale (plastpakendis). Kui tahan midagi neist ka mõni aeg hiljem, siis soetan need katsetamiseks. #Kunagi/võib-olla nimekirja viskan ideed asjadest, mida võiks katsetada või mis võiks ära teha, aga mis ei ole prioriteetsed ja millega ei ole ajaliselt kiire. Vahel käin selle kategooria silmadega läbi.
Taolise nimekirja saab teha ka paberil, kuid ma eelistan Todoistit, sest see on nii telefonis kui ka arvutis ning ma saan asju lihtsasti edasi liigutada. Minu lemmik on edasi lükkamise funktsioon. Ma ei koge ülesannetega seonduvat ärevust just tänu sellele, et mul on koguaeg arusaamine, mis on prioriteetne ning millise ülesande võib vahele jätta.
Ma planeerin oma päeva eelmise päeva lõpus
Kui käisin ülikoolis, siis tegin (nt eksamiperioodil) oma digitaalsesse kalendrisse kava 30-minutiliste plokkide täpsusega. Kuna tuli läbi töötada suurel hulgal tekste, siis kasutasin Pomodoro meetodit: iga 25 minuti tagant 5-minutiline paus, neljandal korral 30-minutiline paus. See aitas mul töötada ka teemadega, millega ma ei tahtnud tegeleda. Motivatsioon on jama. Motivatsioon jätab sind esimesel hetkel maha, mistõttu tuleb end vahel suruda asju tegema. Kalender oli minu suunis, mida tuleb teha.
Praegu ma nii ranget kalendrit ja ajakava ei vaja. Lisaks, nt ajakirjaniku töös muutuvad päeva prioriteedid pidevalt. Seega mõtlesin välja enda süsteemi, mis tagantjärele analüüsides on segu ajateljest, päeviku pidamisest (ingl bulletjournaling) ja äriprotsesside juhtimisest. Raudselt keegi on kuskil midagi sellist juba leiutanud, aga tulin ise selle peale. Ma joonistan endale paberile ajatelje, kuhu paigutan mingisugused olulisemad punktid oma päevas. Mõnedest punktidest joonistan välja eraldi harusid, kuhu paigutan spetsiifilisemad alaülesanded. Ülesanded võtan suuresti Todoistist.
Eriti olulised asjad märgin tärniga. Kui asi on tehtud, tõmban sellele joone peale. Kui ülesannet tehtud ei jõua, teen selle juurde väikese noolemärgi ja tõstan selle järgmise päeva ajateljele.
Ajateljele kirjutan ka hommikusöögi, jooga, praegu võetava e-koolituse ning õhtused tegevused. Trenni eelistan ennast tundes teha kohe hommikul, sest siis on garanteeritud, et see ka tehtud saab. Kõige rohkem harusid tuleb välja töistest tegevustest ning kodustest toimetustest. Mul on ka eraldi haru mini-ülesannete jaoks, mis võtavad mõned minutid - eelistan need kõik korraga ära teha. Muide, kui sinu elu ei nõua ajatelje tegemist, piisab ka lihtsast tegevuste nimekirjast. Kui Todoist pole sinu teema, siis näiteks Pick Up Limes juhendab hästi oma tegevuste nimekirja koostama selles videos.
Tuleb ka arvestada, et alati ei lähe päev nii nagu planeeritud. Hiljuti olin endale korraliku plaani teinud ning ärkasin hommikul palaviku ja kurguvaluga (angiin, mitte koroona). Ilmselgelt oli siis prioriteet lihtsalt puhata ja olla niisama. Lisaks oma keha kuulamisele tuleb silmas pidada ka enda vaimset tervist. Terve päev ei peaks olema tööd täis topitud, vaid see peaks sisaldama ka muid tegevusi.
Valin päeva olulisima tegevuse
Knappi ja Zeratsky raamat "Make Time" räägib aja juhtimisest rõhuga sellel, et meil oleks päeva lõpus midagi mäletamisväärset tehtud. Vahel on see oluline tähtaeg, kuid sageli on see lähedastega suhtlemine, uue oskuse õppimine või trenni tegemine. Oma päeva planeerides võiks ära märkida selle ühe olulise asja, mida kindlasti teha tahaksid. Minu jaoks pole see enamasti tööga seotud. Karantiini perioodil on see enamasti treening või mõne toreda uue oskuse õppimine.
Planeerin aega enda jaoks
Minu päevas peavad olema tegevused, mis võimaldavad mul lõõgastuda, areneda ja oma tervist hoida. Hommikuti alustan sageli treeninguga ning söön rahulikult hommikusööki. Praegu arendan ennast ka veebikoolitustega. Püüan kodus hoida ka üsna ranget piiri tööaja ja koduste tegemiste vahel. Kui tööpäev on läbi, siis ma ei vasta töömeilidele ega oota reageerimist ka teistelt. Taoline selge piir peab kohe algusest olema, sest muidu võidakse hakata ootama, et vastadki iga kell kirjadele.
Ütlen rohkem "ei"
Olen kriitiline, milliste ülesannete enda peale võtmisel on see, et just mina neid teen, oluline. Näiteks mind kutsutakse sageli tasuta jäätmeteta elust rääkima. Iga esinemine nõuab aga ettevalmistust, e-kirjade vahetamist, sageli liikumist ühest linnast teise ning kulutusi transpordile ja söögile.
Üks esinemine võtab kindlasti vähemalt tööpäeva jagu tunde, mis tavasilmale välja ei paista. Mõne esinemise koguajakulu võib olla lausa 16 tundi, vahel isegi rohkem kui 24 tundi. Need on tunnid, mida võiksin kasutada oma lähedastega aja veetmiseks, uute elamuste saamiseks, oma finantsilise tuleviku kindlustamiseks ja millegi uue õppimiseks.
Kuigi mulle meeletult meeldib töötube teha ja inimestega suhelda, siis ma ei hakka seda tegema lõputult enda heaolu arvelt. Minu blogi on tasuta ning internetis on palju videosid ja ettekandeid samal teemal, mis on tasuta. Ma siiralt usun, et inimesed peaksid julgelt küsima oma töö eest väärilist tasu, ning ühel hetkel ütlema rohkem ei. Ja kui mulle soovitakse esinemise eest tasu maksta, siis selleks on mul loodud ettevõte, mille alt saan mugavalt arveid teha.
Kui ma ei taha midagi teha, mida ei ole vaja teha, siis ma aktsepteerin enda tundeid ning ütlen viisakalt "ei". Ma tegin varem palju vabatahtlikku tööd, kuid nüüd eelistan pigem rahaliselt toetada endale olulisi organisatsioone ja sellega suuremat mõju saavutada. Ma aitan hea meelega tasuta oma lähedasi ja sõpru, kuid ma ei jõua lõputult kõiki toetada ning austan enda aega ja teiste aega.
Mõtle, millele võiksid sina rohkem "ei" öelda? Kas sa ohverdad enda heaolu kuskil teistele liigselt tasuta tööd tehes? Paljud minu tuttavad on selle üle kurtnud, et inimesed, keda nad vaevu tunnevad, vihastavad, kui nad ei paku omast vabast ajast tasuta juriidilist abi või tõlketeenuseid. Küsida võib muidugi alati, aga tuleb leppida, kui öeldakse "ei".
Enda suhtumisest hoolimata, mida mõni kutsuks egoistlikuks, on mul palju imelisi sõpru ja tuttavaid, kes ei võta ka pakkumise peale oma abi eest mult raha vastu ning aitavad alati hea meelega - mul on väga vedanud. Ja kui võtavad, siis see ei tee neid vähem imelisemaks.
Praktiseerin digitaalset minimalismi
Ma kirjutan sellest kindlasti rohkem, aga kui lühidalt kokku võtta, siis:
- Mul on kõik teavitused maha keeratud nii telefonis kui ka arvutis. Ma ei pea koguaeg maailmaga kursis olema. Kui teistel telefonid piuksuvad, siis ma palun ka neil teavitused maha võtta.
- Facebook Messenger ei kuva mind enamikule inimestest aktiivsena. On inimesi, kellel on lihtsalt igav ja kes vaatavad, et "oh, see inimene on aktiivne, ma kirjutan talle". Milleks tiksutada sõnumeid edasi-tagasi tundide viisi. Kui keegi tahab suhelda, siis ta saab minuga (normaalsel ajal) kokku, kui mina tahan temaga kokku saada. Ma lobisen Facebook Messengeris väheste ja endale kõige olulisemate inimestega, kuid peamine rõhk on ikkagi päriselt kokku saamisel (üldiselt), konkreetsetel videokõnedel ja helistamisel.
- Andmaks tausta: mul on üks telefon (sain sõbrannalt tasuta), millega ma teen sotsiaalmeediasse fotosid jms, ning teine, mida kasutan igapäevaselt. Minu igapäevatelefonis ei ole Facebooki, Facebook Messengeri ega Gmaili. Kui on suur häda, käin oma postkasti vaatamas brauseri kaudu. Mul on ka suhtumine, et kui inimestel on meeletult vaja mind kätte saada, siis need, kellel on vaja, saavad mulle helistada. Instagramis oma jälgijatega suhtlemine on väga tore ja nauditav, aga mul ei anna jällegi telefon igast piuksust teada, sest see ei ole vajalik
- Ma arhiveerin olulised meilid ja kustutan kõik muu nii, et mu postkast on enamasti peaaegu tühi. Ma keeldun ka rämpspostist. Oma isiklikku postkasti vaatan tavaliselt korra päeva lõpus.
Ma ei looda motivatsioonile, vaid lihtsalt teen
Nagu ma juba rääkisin, siis motivatsioonile ei saa igas olukorras loota ning vahel tuleb paratamatult teha ka asju, millega ei taha tegelda. Näiteks enne hommikust trenni võib peas hakata käima umbes selline jutt: "Ma ikka ei viitsi. Ma läheks parem magama. Äkki ikka ei tee trenni." Siis kui taban end taolistelt mõtetelt, loen viieni (vaata videot Mel Robbinsi viie sekundi reeglist) ning hakkan lihtsalt pihta. Vahel on vaja ettekäänetest lihtsalt läbi suruda, sest muidu ettekäänded tapavad lihtsalt meie püüdlused oma eesmärkide suunas ära.
Üks lugeja küsis: "Kuidas ennast motiveerida, kui tähtajad on kaugel?" Oi, mul on kahtlemata sellega probleeme olnud. Ma soovitan teha ülesande igapäevasteks väikesteks ampsudeks. Tee endale kasvõi suur paberplakat nähtavasse kohta kuupäevadega, kuhu saad hakata riste tegema ülesandega tegelemisest. Pane paika reegel, et vahele tohid jätta maksimaalselt ühe päeva ning erandid on haigeks jäämine vmt.
Ärkan ja lähen magama iga päev umbes samal ajal
Ma olen vägagi hommikuinimene. Ärkan tavaliselt kell 6 (vahel 5:30, vahel 7:30). Aga ma olen hommikuinimene ainult siis, kui ma saan enne piisavalt magada (21-23 magama minna). Mitu lugejat kirjutas mulle, et nad ei suuda õigel ajal magama minna ja tõusta ning see häirib nende aja planeerimist.
Üldiselt on hea unehügieeni hoidmiseks hoida ühtlast unerütmi: minna magama ja ärgata iga päev umbes samal ajal. Mul käib nii õhtuti kui ka hommikuti äratuskell, mis annab nendest aegadest märku. Siin tekib järgmine küsimus neil, kes panevad hommikuti oma äratuskella kinni ja magavad edasi. Ma soovitan kasutada jälle viie sekundi reeglit: loe viieni, tõuse kohe üles ning tee midagi toredat (trenn, hommikusöök, lugemine). Viimasel ajal mul isiklikult ei ole probleemi kohe üles tõusmisega, kuna ootan oma hommikuid.
Vahel mul tekib lihtsalt päeva keskel väsimus. Seepärast on hea teha mingisugust hoogsat trenni päeva algul ning päeva jooksul väsimuse tekkides ka mini-trenne. Joon seepärast sageli rohelist teed, et oma nõrk kofeiiniannus kätte saada.
Püüan töötada vaikses ruumis
Mul ei ole lapsi, mistõttu mul ei ole kodus ka suuri müraprobleeme, mis graafikus püsimist takistaks. Kuna mul on aga väikesed õved, siis ma tean, mis mürglit nad sageli teevad. Õnneks vanematekodus saab nad õue saata või anda muud tegevust, kuid kindlasti on väikeste lastega kodus olemine ja töötamine keeruline. Kuigi lugejad tõid seda oma murena välja, siis ma ei oska sel teemal kahjuks nõu anda, sest ma ise ka ei tea, kuidas ma hakkama saaks. Nõuanded lapsevanematele on aga kommentaariumisse oodatud.
Millest ma tahan veel tulevikus rääkida: kuidas üldiselt häid harjumusi kujundada; produktiivsusest; täpsemalt digitaalsest minimalismist jpm. Millest veel sooviksid lugeda ning millised küsimused tekkisid?
4 vastust
Ma praegu saan aru, et kahe minuti reegli all mõtled David Alleni raamatus mainitud reeglit. (1) Ma rakendan seda praegu nt köögi koristamisel, et panen asjad kohe pärast toidu valmistamist ja söömist korda. Olen ka kasutanud nt õppides sarnast reeglit ja öelnud endale: "Ma õpin nüüd 5 minutit ning kui see on nii raske tõesti, siis ma lõpetan 5 minuti pärast." (2) Kui me räägime aga miniülesannetest üldiselt (meilid, kõned), mis ei ole vahetult mingi tegevusega seotud, siis need katsun kõik ära teha ühes pundis eraldi ajahetkel.
Lastele üldiselt meeldivad reeglid ja rutiin. Isegi, kui nad nende vastu jonnivad, on rituaalid ja alati-on-nii korrapära neile kuidagi turvatunnet andvad. Võib-olla osa turvatunnet kasvab ka sellest, kui täiskasvanu lapse jonnist hoolimata reeglitest kinni peab. Seega peaks olema võimalik juba lasteaiaealisega selgeks rääkida, mida tähendab pomodoro ja kuidas igal inimesel on vaja aega oma asjadega tegelemiseks. Ja siis seda rääkides ise seda ka uskuda. Ja lapse enda aega samuti austada.
Ühes raamatus õpetati, et kui laps ei luba sul keskenduda, siis ta tahab füüsilist tähelepanu. Mitte sõnu või pilku või ülesannet. Vaid kallistust või sülle või müramist. Kui minu laps väike oli, paistis see väga hästi paika pidavat.
Päriselt fikseeritud töö lõpetamise aeg ja sellest ka kinni pidamine. Kui ei jõua täna valmis, siis ei jõua. Laste kisast hoolimata poole ööni punnitamine ei ole seda väärt. Kell viis (või misiganes kell) pliiats kukub, arvuti läheb kinni ja legokast (või muinasjuturaamat või videomängu pult) võetakse välja.