Ülevaade Eesti keskkonnasõbralikust moest

Peasall isapoolse vanaema oma, kaelasall emapoolse vanaema oma, mantel hobiõmbleja Svea Mäesalu tehtud (lukuga eemaldatav vooder), helkur Eestis (praktiline aksessuaar), joogitermos Klean Kanteen. Kõik ei mahu keskkonnasõbraliku alla, aga mahub praktilise, minimalistliku ja kapselgarderoobi alla. Foto: Airika Harrik.
Minu esimene soovitus on vajaduse korral soetada oma riided teise ringi poest. Neidki leidub nii veebis vaatamiseks kui ka käega katsumiseks erineva suurusega rahakotile ja maitsele. Aga mis siis, kui inimene mingisugusel põhjusel ei saa või ei taha (nt teatud tüüpi) teise ringi rõivaid soetada, aga tahaks ikka jätkusuutlikuma valiku teha?

Eesti keskkonnasõbraliku moe leidmisega on mõned probleemid. Esiteks, selle leidmine on tükk tööd: (a) ettevõtted ei seleta korralikult kodulehel oma jätkusuutlikkust lahti isegi siis, kui nad oluliselt panustavad; (b) ettevõtted esitavad üldisi väiteid, et nad on jätkusuutlikud, sest nende toodang on kohalik (põlevkivi ka vana hea kohalik) ja/või aeglane mood. Oma jätkusuutlikkuse mõistmine, kavandamine ja kliendile lahti seletamine on ettevõtte ülesanne. Arvestades Euroopa rohelepet, kui ettevõte soovib ellu jääda, siis peagi ei saa muudmoodi toimidagi. 

Kuidas saab tarbija teadlikke moevalikuid teha, kui nende kohta info otsimine on selline tükk tööd, jahipidamine?  Igatahes, koostasin oma teadmiste ja Instagrami kogukonna (aitäh teile) toel SIIA ülevaate Eesti jätkusuutliku moe tegijatest, et teie ei peaks seda tegema. Siiski, kui teil on soovitusi, mida võiks siia lisada (sh nt lisalugemist), siis kirjutage oma mõtted julgesti kommentaaridesse ning täiendan vahepeal loetelu. 

Eelmine
Mis saab inimese asjadest, keda enam ei ole
Järgmine
Ülevaade teise ringi rõivaste e-kauplustest

5 vastust

Email again:
Juta 2. november 2020
Vajalik ja põnev väljakutse! Esiteks, kuidas üldse defineerida jätkusuutlikku või säästlikku või vastutustundlikku ettevõtlust ja tootmist? Kust jookseb piir ja kuidas tunda ära rohepesu - kommunikatsioonioskused on ettevõtjatel erinevad: üks teeb aga ei oska sellest rääkida ja teine ei tee aga räägib jube hästi.
Olles ise loomeettevõtluse õpetaja-coach olen õpetanud, et ettevõtja peab mõtlema ja võtma vastutuse kogu tootmise-tarbimise protsessi osas. Ehk mitte ainult tootmine vaid ka see, et tarbija teaks, kui asi kulub või läheb katki, siis mida sellega edasi teha. Ideaaljuhul peaks tootja selle asja parandamisele kaasa aitama või koguma oma kulunud toodangu pärast kokku ning selle järgmisesse ringi saatma (uus toode, kompost vms).
Üks aspekt veel, mida me kõik peaks propageerima: ostke vähem ja ainult pika elueaga asju. Kõige totram on, kui inimesed hakkavad oma olemasolevaid tavatooteid ümber vahetama ökotavaari vastu enne, kui tavaasjad on ära kulutatud või katki läinud.
Suletud ring 2. november 2020
@Juta: Nii õige jutt! :) Täpselt, enne tuleb olemasolev ära kasutada.
Fred 2. november 2020
Upcycled seljakotte, weekender kotte, juur-/puuvilja kotte ja lilleampleid teeb Mary Upcycle Studio.
https://www.facebook.com/MariUpcycleStudio/
Lis 3. november 2020
Selline lehekülg nagu ivalo.com
Seal jätkusuutlikku moodi erinevatest Euroopa maadest. Saab valida ka tootjamaa järgi nt `made in Estonia` ja siis kuvab ette Eestis õmmeldud rõivad, aga nt Soome bränd.
Katarina Papp 21. november 2020
Aitäh suure töö eest!
Nägin kord Muhus ühes käsitöökojas, kuidas vanadest lambavillasussidest tehti vaipa. Taaskasutus, ringmajandus, missugune. Kahjuks ei olnud pensionieas naisterahval muidugi õrnaaimugi, et ta millegi nii väärtuslikuga tegeleb.

Aga Saaremaal on selline tegija nagu Tuulelaps ja tema teeb kangajääkidest lasteriideid. N-ö firmariideesemeks on meestetriiksärkidest tüdrukute kleidid. https://www.facebook.com/tuulelaps/

No ja siis Ökopere teeb kangajääkidest kotikesi:) https://www.okopere.com/pood/tekstiilist-kotid
Ja tegelikult valmivad kangajääkidest Montessori stiilis laste põlled, aga sellekohast infot veel kodulehel ei ole.