Roheline ülikooli lõpetamine

Mõtisklusi lõpetamise järel

Ülikool õpetab, et sa ei saa kunagi piisavalt targaks ja harituks. “Mõistad, et sinu latern valgustab vaid väga väikest ala.” ütles üks mu sõbranna.  Iga kraad või tase on mind teinud ses osas üha alandlikumaks. Mul tekkis nii bakalaureuse kui ka magistri järel sellest mõneks päevaks halvav kurbus. “Tean ikka veel nii vähe.” mõtlesin. Mind hirmutavad inimesed, kes peavad end nii targaks, et neil pole midagi uut vaja lugeda, kuulda või avastada. Ma lihtsalt ei usu seda. Tark inimene ei pea kellelegi ütlema, et ta on tark, sest see paistab iseenesest välja tema jätkuvast huvist maailma vastu. 

Olen ülikooli kõrvalt nii palju küpsemaks arenenud, seda teistelt õppides. Esiteks, oskan paremini õppida, sest omandasin suuresti iseseisvalt teadmised produktiivsusest, mälust ja heaolu säilitamisest. Teiseks, ma ei tunne end kehvasti, kui mul pole asju, mis teistel on. Mul on selle asemel investeeringud oma tulevikku, mille üle uhke olen. Ma ei raiska üldiselt enam varasemal viisil raha. Olgu, viimastel päevadel olen end magistri lõpetamise eest liigselt väljas söömise ja igasugu hõrgutistega premeerinud. Kolmandaks, minu õnn tuleb lihtsaimatest hetkedest lähedastega, loodusest, uutest kogemustest ja teadmistest ning vähese omamisest.  

Neljandaks, olen ennast paremini tundma õppinud. Oskan tänu psühholoogiaõpingutele paremini enda tundeid ja mõtteid analüüsida. Olen paari tule ja suitsuga seotud kogemuse põhjal varem arvanud, et äkki ma ei oska kriisiolukorras piisavalt kiiresti tegutseda. Samas olen näinud tõestust, kuidas üritusi korraldades lähen automaatpiloodile ja suudan pajude inimestega korraga töötada, seda isegi stressirohkeimates olukordades. Hiljuti õnnestus mul une pealt korrektselt vähest esmaabi pakkuda ja mitte lollusi teha ega paanikasse minna. See juhtus tänu sellele, et käisin 6-aastasena vanematega esmaabikursusel - neil polnud lapsehoidjat võtta. 18 aastat hiljem oli ikka meeles kõik.

Olen tugevam ja kõvem inimene, kui arvanud olen. Netis on sadu halbu kommentaare minu jäätmeteta eluviisi kohta ning mul pole isegi aega, et neid lugeda. Ühe korra lugesin ja naersin koos sõpradega. Mul on lihtsalt nii ükskõik ja see annab võimsa tunde. Mulle pole tähtis enda nägu näidata, vaid asjast rääkida.  

Viiendaks, arvan, et olen leidnud omale eesmärgi tegeleda meie kõigi tähtsaima probleemiga: keskkonnahoiuga. Mul on õnnestunud juba üheksa kuud keskkonnateemalist blogi pidada. Olen toimetanud ajakirja Jälg ning tõlkinud Bea Johnsoni raamatu “Jäätmeteta kodu” eesti keelde. Praegu olen kahes keskkonna-alases Cleantech ForEsti hallatavas programmis - Pioneers in Practice ning Climate Launchpad. On lihtsalt nii äge nende teemadega tegeleda.

***

Mis mul seljas oli

Ülikooli lõpetamisel kandsin sama valget kleiti, mille lasin Svea Mäesalul mulle õmmelda bakalaureuseõppe lõpetamiseks. Ma armastan seda kleiti ja ma ei näe põhjust, miks peaksin uue ostma. Eesti Blogiauhindadel kandsin seda ka ja avastasin piinlikkusega, et sellele on mingisugused veidrad kollased laigud äärde tekkinud. Ma ei saa aru, kust need tulevad valgetele kleitidele kapis. Seega, kui keegi nägi neid üritusel, siis hiljem pesin välja (*naeran). Kingad laenasin parimalt sõbrannalt - mul nii veab, et kuigi mu jalg paistab olevat keskmistest naistest suurem, siis emal ja parimal sõbrannal on sama suur. Kulu: 0 €

Millist meiki ja soengut kandsin

Iluspekter andis mulle koostööna Zao matti tumepunase huulepulga (465), nude helepruuni matti lauvärvi, satiinse hõbedase lauvärvi ja PHB silmapliiatsi. Põhjana kasutasin varasema koostöö raames saadud jumestuskreemi, puudrit ja lisaks ripsmetušši (loe rohkem siit). Lauvärvidele saab uue täite osta Iluspektri poest ning need on kaks korda odavamad. Mul on juba aastaid kaks-kolm lemmikut tooni, millega oma silmameigi teen: valge põhja jaoks ning üks-kaks pruuni tooni lau rõhutamiseks. Erinevate toonidega karbi ostmine, millest enamikku ma ei kasuta, on mõttetu raiskamine.

Satiinne hõbedane toon jääb hästi pigmentselt peale, läigib loomulikult ja seda saab kasutada ka valgustpeegeldava kreemi asemel. Panin seda põsesarnadele ja ninale. Matt pruun jätab heleda loomuliku mulje ning tegin sellega ka põse- ja ninakontuurid, mille suure puudripintsliga laiali hajutasin. Töötas kenasti. Ma ei usu, et tavaline inimene peaks endale ostma eraldi tooted iga näo sentimeetri jaoks. Kaval on kasutada ühte asja mitmel eesmärgil. Need lauvärvid leiavad kindlasti edaspidigi tee minu kotti. Lisaks kasutasin pruuni ka kulmupuudrina, aga olen aru saanud, et mul on vaja siiski pliiatsiga natuke defineeritumaid ja tumedamaid jooni teha.

Olen igatsenud huulepulga kasutamist. Jäätmevabaduse teekonnal loobusin sellest aga mõneks ajaks. Klassikalises punases mattis toonis on lihtsalt midagi ajatut ja erilist. Toon jäi mõnus ja loomulik ning jättis huuled pehmeks. Kuna ma ei ole meigiproff, siis panin alguses niisutavat huulepalsamit alla. See aga aitas kaasa kulumisele. Nii mõtlesin alguses, et see huulepulk ei sobi mulle. Selgub aga, et huulepulk on ise nii niisutav, et huulepalsam pole vajalik. Kui hiljem huulepulka uuesti peale kandsin, siis pidas see küll joogipausile vastu, aga kulus siiski umbes kahe tunni jooksul ja vajas värskendust. Üldiselt on Zao huulepulgad korduvalt täidetavad ning usun, et kui Iluspektri poest ilusti küsida, saavad nad uusi täiteid tellida.

Kuna Zao silmapliiatsid olid otsas, sain PHB silmapliiatsi. Kandsin seda ripsmepiirile ja tegin lisaks lainerijoone, see jäi mõnusalt, pigmenteeritult ja kauakestvalt peale. Miinuseks on mulle kui jäätmevabaduse blogijale plastkork. 

 Vaata ka: Alice'i blogi

Mida lillede ja kingituste osas tegin

Tegin Facebookis annetuskampaania Cool Earthi heaks ning mul õnnestus lilede asemel koguda 110 €. Üks sõber annetas Eestimaa Looduse Fondile. Mu pere eiras minu korraldusi ja tõi mulle siiski kohalikud põllulilled - kaunid karikakrad ja sinililled - mis on täitsa vahva valik. Mina ei tundnud end lillede vähesuse pärast ebamugavalt (see oli ikkagi minu isiklik valik), aga üks vaatama tulnu tunnistas, et tunneb end veidralt, et ta mulle midagi anda ei saanud. Ise olin uhke, et mul õnnestus teha midagi suuremat. 110 € Cool Earthile tähendab:

-       440 püstiseisvat puud vihmametsas

-       473 tonni C02 atmosfääri paiskumise ennetamist (ehk 31 eestlase või 118 maailma keskmise inimese kogu aasta jalajälje kompenseerimist)

-       139 337 liitri vee tootmise võimaldamist aastas

Nendest arvutustest saadud emotsioon on kullast kallim.

Kujutage ette, kui palju head saaks igal suvel teha selle biojäätmeteks muutuva rahaga, mis inimesed lõpetamiste perioodil lilledele kulutavad? Kahju, et ma varem selle peale ei mõelnud. Üks tuttav kogus veel annetusi Annabelile. 

Kuidas tähistasin

Hirmus värk, aga “Isa tagus (omal soovil) lumehelbekesel kõik kinni”. Käisime oma seltskonnaga Truffe terrassil maitsvaid toite söömas. Toidud olid väga maitsvad, aga kõrs toodi kogemata ikkagi - pole hullu, ma elan üle selle. Valisin taimetoidu ning olen kvaliteetaja eest väga tänulik.